Vladislav Ardzinba
| Vladislav Ardzinba | |
|---|---|
 | |
| Surmaaeg | Moskva |
| Autogramm | |
 | |
Vladislav Ardzinba (abhaasi Владислав А́рӡынба; venepäraselt Владисла́в Григо́рьевич А́рдзинба; 14. mail 1945 Ešeras Suhhumi lähistel – 4. märts 2010 Moskva) oli Abhaasia poliitik.
Haridus, teadus
[muuda | muuda lähteteksti]Sündis Abhaasia moslemite peres, isa oli koolidirektor, ema õpetaja. Vladislav Ardzinba ise ei olnud usuliselt aktiivne.
Lõpetas Suhhumi pedagoogilise instituudi ajaloolasena (1966).
1969–1987 elas Moskvas, kus kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia Orientalistikainstituudis kandidaadi- ja doktorikraadi vanaaja Väike-Aasia rahvaste ajaloo ja kultuuri alal.
1987 naasis Suhhumisse ja temast sai Abhaasi Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi direktor. Spetsialist hetiidide alal; uuris ka hati keelt ja selle võimalikke sidemeid abhaasi-adõgee keeltega.
Poliitika
[muuda | muuda lähteteksti]
1980. aastate lõpust hakkas ta osalema Abhaasia iseseisvusliikumises.
1989–1991 oli Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik. Ta valiti NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmeks ja autonoomsete üksuste staatuse allkomisjoni esimeheks.
1990 valiti ta Abhaasia Ülemnõukogu esimeheks, 1992 Abhaasia parlamendi esimeheks.
Gruusiaga toiminud relvakonflikti algusest 1992 augustis saab Ardzinbast Abhaasia riikliku kaitsekomitee esimees.
End iseseisvaks kuulutanud Abhaasias valiti ta parlamendi poolt 26. novembril 1994 presidendiks. 3. oktoobril 1999 valiti ta ilma vastaskandidaadita 99% häältega teiseks ametiajaks presidendiks.
Abhaasia iseseisvust, 1999. aasta iseseisvusreferendumit ega Ardzinba presidendistaatust rahvusvaheliselt ei tunnistatud. Ardzinba on rõhutanud Abhaasia iseseisvumise lõplikkust. Ta on orienteerunud Venemaa toetusele. Kriitilistes olukordades on ta sõitnud Moskvasse, et saada Venemaa presidendilt oma poliitikale toetust. Korduvalt on ta pöördunud Venemaa poole palvega võtta Abhaasia Venemaa Föderatsiooni assotsieerunud liikmeks. 1997 käis ta Thbilisis läbirääkimistel Gruusia presidendi Eduard Ševardnadzega.
1995. aastal keelas ta Abhaasias Jehoova tunnistajate tegevuse, mis kutsus esile rahvusvahelise kriitika.
Alates 2002. aastast ei ilmunud Ardzinba enam avalikkuse ette ning jättis riigiasjadega tegelemise peaministri Raul Hadžimba hooleks. Ta oli korduvalt Moskvas ravil. Opositsioon (eriti Amtsahara liikumine) kutsus teda üles erru minema, kuid ta otsustas jääda ametisse oma ametiaja lõpuni detsembris 2004. Kõne all oli ka tema ametist tagandamine, mida Abhaasia põhiseadus võimaldab, kuid sellest loobuti, sest nähtavasti ei oleks jõutud tagandamist lõpule viia enne ametiaja lõppu. Ardzinba kandideerimist kolmandaks ametiajaks takistasid nii põhiseaduslikud piirangud kui ka tema tervislik seisund.
3. oktoobril 2004 toimunud presidendivalimised kukkusid läbi ja sellega pikenes Ardzinba ametiaeg jaanuarini 2005 (oleks pidanud lõppema 6. detsembril 2004). 12. jaanuaril 2005 valiti riigi uueks presidendiks Sergei Bagapš, kellele ta ameti üle andis.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Ритуалы и мифы древней Анатолии, Москва: Наука, 1982. (Vanaaja Anatoolia rituaalid ja müüdid). Allalaaditav siin.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ardzinba oli abielus Svetlana Džergeniaga. Ardzinba tütar on Madina Ardzinba, kes tegeleb kuurordiäriga.
Tema perekond on tihedalt seotud riikliku puiduvabrikuga AbhazLes. See on üks suuremaid puiduettevõtteid Abhaasias ning on kaubavahetuses Türgiga.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Võitja" 04.märts.2012. a, Suhhum
- Владислав Ардзинба. Драма победителя