1. mai

Proosa

• Eks ebameeldivusi ole ka olnud, teater pole ainult rõõmu koht, siin on ka pisaraid... Olen aga selline natuur, et kunagi eriti kurvaks ei jää. Ma lähen sisemiselt tigedaks, tekib trots ja tuleb jonn — ma teile veel näitan... Ei tea, kas see on eestlasele omane või tuleb sellest, et olen sündinud 1. mail 1917 — igatahes võitlusvaimu on mul palju. (lk 7)
• Sinu sünnipäeval, 1. mail on tavakohaselt lahtised uksed. Paljud sõbrad ja kolleegid pärast mairongkäiku ei mõistagi mujale minna kui Kivimäele Lauliku tänavale.

See on väga meeldiv, ma ei saagi seda muuta. Ka edaspidi jääb samuti — ikka lahtiste uste päev. Traditsioon on kestnud väga palju aastaid. Isegi kui olin Leningradis, ootasid nad mind selleks päevaks koju. Ma siiski ei sõitnud, aga pidu toimus ikka, Laks pidas 1. maid ilma minuta. Kui me kõik nooremad olime, kestis see mitu päeva, aga nüüd oleme nii palju vanemaks jäänud, et viimane kord pesin juba kell üksteist nõusid. (lk 12)

• Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 4-12