Leïla Slimani
Ilme
Leïla Slimani (sündinud 3. oktoobril 1981 Rabatis Marokos) on Maroko päritolu Prantsuse kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Hällilaul" (Chanson douce), mis pälvis 2016. aastal Goncourti auhinna.
Intervjuud
[muuda]- Mu esimene lapseea pettumus oli siis, kui ma mõistsin, et elu ei ole nii nagu filmides, et see on lihtsalt... elu. See oli igav. Ma pidin õppima, ilmselt abielluma, saama lapsi, käima poes ja ostma asju. Minu jaoks tähendas see valikut: ma kas tapan end ära või saan kirjanikuks ja saan niisuguse elu, nagu mul nüüd on. Ma ei tahtnud oma vanemate või normaalsete inimeste elu.
- Johanna Thomas-Corr, Leïla Slimani: ‘I think I’m always writing about women, domination, violence’. The Guardian, 24. juuli 2021
- Kirjutades ei mõtle ma kunagi, et ma pean olema kõige kohta väga selgesõnaline, sest mu lugeja ei pruugi aru saada. Mõned tegelased mu raamatutes on väga rassistlikud, ja ma ei pea oma lugejale seletama, et mina ei ole rassist. Me peame maailma panema rohkem intelligentsust ja keerukust ja mitte lisama rumalust.
- Madeleine Feeny, "You Belong Nowhere": Leïla Slimani on the Trauma of Colonialism and Her Forthcoming Novel. Words Without Border, 29. juuli 2021
- Ma olen vaba naine ja indiviid. Ma ei usu, et keegi kritiseeriks meest selle eest, et ta jätab oma perekonna ja läheb suurde linna õppima. Ta võib teha, mida iganes ta soovib. Igaüks ütleb, "Oo, ta on nii vapper, tal on ambitsiooni." Aga mina olen ka vapper ja ambitsioonikas. Ma tahan saada selleks, kes võib oma eluga peale hakata, mida soovib. Ma arvan, et kellelgi pole õigust kohut mõista ega öelda mulle, mida ma teha tohin.
- Kui ma elasin Rabatis, oli mul võimatu välja minna, istuda terrassil ja nautida klaasi veini ja sigaretti. Mul ei võinud olla suhet poisiga, sest ma kartsin, et mind võidakse arreteerida või minu üle kohut mõista. Kui ma Pariisi jõudsin, ei saanud ma kolm esimest päeva magada, sest olin nii elevil. Kui Simone de Beauvoir oli 15, ütles ta oma emale, et ta saab kuulsaks kirjanikuks, ja mina mõtlesin: "Wow, kes küll saab niisugust asja öelda." Niisiis, ma läksin Café de Fleuri, istusin terrassile ja ütlesin endale: "Kui sa suudad jääda siia terveks pärastlõunaks, juua veini ja teha suitsu, saavutad sa oma elus edu. Sa teed oma elust midagi." Ma olin selles nii kindel.
- Jessica Morgan, Leïla Slimani: "To be a woman is to be afraid". The Face, 17. august 2021