Roomlased
Roomlased olid antiikaegne rahvas, kelle algne asuala paiknes Rooma linna ümber, kes rajasid Vana-Rooma riigi ning kellest kujunesid antiikaja järel itaallased. Uuematel aegadel on roomlasteks nimetatud kõiki Rooma linna elanikke.
Proosa
[muuda]- [Tarass Bulba:] "Noh, anna oma peeker siia! Mis, kas on hea märjuke? Aga kuldas on va kibe ladina keeli? See'p see on, pojuke, ladinlased olid tobedad — nad ei teadnudki, et märjuke on maailmas olemas. Noh, kuidas teda nüüd kutsuti, toda, kes ladina värsse kirjutas? Kirjatarkuses pole ma tugev ja sellepärast ei tea. Horaatsius vist?"
- "Näed, missugune mees on meie taat!" mõtles vanem poeg Ostap endamisi. "Vana, kurivaim, teab kõik ära, aga ise teeb nagu poleks tal aimugi." (lk 10)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955
- Nii roomlased kui heebrealased uskusid, et nemad on üldist inimlikku viletsust vältinud, esimesed niivõrd, kui nad on saatuse poolt maailma isandaks valitud rahvas, teised - Jumala soosingu läbi ja täpselt sel määral, kui palju nad talle kuuletuvad. Roomlased põlgasid võõraid, vaenlasi, võidetuid, oma alamaid, oma orje; ja pole neil ka eeposi ega tragöödiaid. Nad asendasid tragöödiad gladiaatorite mängudega. Heebrealased nägid õnnetuses patu märki ja järelikult seaduslikku põhjendust põlgamiseks; oma võidetud vaenlastesse suhtusid nad, nagu oleksid nood jäledad Jumala enese silmis ja mõistetud lunastama oma süütegusid - mis teeb julmuse nende vastu lubatuks ja isegi möödapääsmatuks. Ükski Vana Testamendi tekst ei saavuta kõla, mis oleks võrreldav selle kreeka eeposega [Ilias], kui, siis ehk mõned osad Hiiobi luulest. Roomlasi ja heebrealasi on imetletud, loetud, jäljendatud tegudes ja sõnades, tsiteeritud iga kord, kui kristluse kahekümne sajandi jooksul on olnud vaja õigustada kuritegu.
- Simone Weil, ""Ilias" ehk poeem võimust", tlk Marju Lepajõe, Vikerkaar 7/8 1997, lk 104
- Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976
- Need roomlased on hullud!
- Ils sont fous ces Romains!
- Üldlevinud ütlemine pea igas "Asterix'i" koomiksi osas Obelixi, mõne teise gallialase või nende hea liitlase suust, 20. sajand pKr
