Thomas Nagel

Thomas Nagel (sündinud 4. mail 1937 Belgradis, Jugoslaavia Kuningriigis) on jugoslaavia päritolu USA filosoof, kes on tegelnud paljude filosoofiaharudega, eelkõige moraali- ja poliitikafilosoofiaga.

"Mis tunne on olla nahkhiir?"

Tõlkinud Tiiu Hallap. Akadeemia, nr 10, 1996, lk 2090–2108.

Keha-teadvuse [mind-body] probleemi teeb tõeliselt käsiteldamatuks teadlikkus [consciousness]. (lk 2090)
...filosoofidele on nagu inimestele üldse omane nõrkus selliste seletuste vastu, kus arusaamatut asja seletatakse terminites, mis sobivad tuttavate ja hästi arusaadavate, ent hoopis teistsuguste asjade seletamiseks. (lk 2091)
Ilma teadlikkuseta oleks keha-teadvuse probleem palju vähem huvitav. Koos teadlikkusega tundub probleem lootusetu. (lk 2091)
Teadlik kogemus on väga levinud nähtus. See esineb loomse elu paljudel tasanditel, ehkki me ei saa olla päris kindlad selle esinemises lihtsamatel organismidel, ning on väga raske üldiselt öelda, mis asi on meile tõendiks teadlikkuse olemasolu kohta. (Mõned äärmuslased on isegi väitnud, et teadlikkust ei leidu ühegi teise imetaja juures peale inimese.) Pole kahtlust, et see esineb loendamatutes meile täiesti kujutlematutes vormides kõikjal universumis, teiste päikesesüsteemide planeetidel. Ent ükskõik kuidas ka vorm varieeruks, fakt, et organismil üldse on teadlikke kogemusi, tähendab põhiliselt seda, et on mingi tunne olla see organism. (lk 2091-2092)
Ma arvan, me kõik usume, et nahkhiired on võimelised kogema. Lõppude lõpuks on nad ikkagi imetajad, ja selles, et nad kogevad, pole rohkem kahtlust kui selles, et hiired või tuvid või vaalad kogevad. Ma valisin nahkhiired, mitte herilased või lestakalad, sest kui laskuda fülogeneetilisel puul liiga kaugele alla, kaob inimestel järk-järgult usk, et seal üldse leidub mingeid kogemusi. Nahkhiir on meile küll lähem sugulane kui teised mainitud liigid, kuid tema elutegevus ja sensoorne aparaat on meie omadest niivõrd erinevad, et probleem, mida ma silmas pean, on siin eriti reljeefne (ehkki seda saab muidugi mõista püstitada ka teiste liikide juures). Isegi ilma filosoofilist refleksiooni appi võtmata teab iga inimene, kes on veetnud teatud aja suletud ruumis koos erutatud nahkhiirega, mida tähendab kohtumine fundamentaalselt võõra eluvormiga. (lk 2093-2094)
Meie oma kogemus annab põhilise materjali meie kujutlusvõime jaoks, mistõttu viimane on piiratud ulatusega. Sellest pole abi, kui püüame kujutleda, et meie käsivarte külge kinnitub lennunahk, mis võimaldab meil videvikus ja koiduajal ringi lennata ning putukaid suhu püüda; et meil on väga vilets nägemine ja et me tajume ümbritsevat maailma peegeldunud kõrgsageduslike helisignaalide abiga; ja et me veedame päevaaja pea alaspidi pööningul rippudes. Niivõrd, kui ma suudan seda kujutleda (mitte eriti), ütleb see mulle ainult seda, mis tunne oleks minul käituda nii, nagu käitub nahkhiir. Kuid mind ei huvita mitte see küsimus. Ma tahan teada, mis tunne on nahkhiirel olla nahkhiir. Aga kui ma püüan seda ette kujutada, piiravad mind minu enda teadvuse ressursid, ja need ressursid ei sobi antud ülesande jaoks. Ma ei saa seda ülesannet täita nii, et kujutlen mingeid lisandusi oma praegusele kogemusele, või kujutlen, et minu praegusest kogemusest lahutatakse mingisugused segmendid maha, või kujutlen mingisugust kombinatsiooni lisandustest, mahalahutamistest ja teisendamistest. (lk 2094-2095)
... meie teame, mis tunne on olla meie. Ja me teame, et ehkki sellele tundele on omane tohutu varieeruvus ja keerukus ja meil puudub tema kirjeldamiseks sobiv sõnavara, on tema subjektiivne iseloom äärmiselt spetsiifiline ja mõnes aspektis kirjeldatav sellistes terminites, mida võivad mõista ainult meiesarnased olendid. (lk 2096)
Minu realismist subjektiivse sfääri kõigi vormide suhtes tuleneb usk, et eksisteerib fakte, mis jäävad väljapoole inimmõistete ulatust. Kahtlemata võib inimolend uskuda, et on olemas fakte, mille esitamiseks või mõistmiseks inimestel ei saa kunagi olema vastavaid mõisteid. Tõepoolest olekski rumalus selles kahelda, kui arvestada inimkonna ootuste lõplikkust. Lõppude lõpuks oleksid ju transfiniitsed arvud olemas olnud isegi siis, kui Must Surm oleks kõik inimesed minema pühkinud, enne kui Cantor jõudis need arvud avastada. Kuid võimalik on uskuda ka seda, et on olemas fakte, mida inimolendid ei saaks kunagi esitada ega mõista, isegi kui nende liik kestaks igavesti — lihtsalt sellepärast, et meie struktuur ei luba meil vastavat tüüpi mõistetega opereerida. (lk 2096-2097)

Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine. (lk 2098-2099)
Kummaline küll, kuid meil võib olla tõendeid millegi niisuguse tõesuse kohta, mida me tegelikult ei mõista. Oletame, et inimene, kes pole tuttav putukate metamorfoosiga, lukustab steriilsesse seifi rööviku, ja mõni nädal hiljem avatakse seif uuesti ning sealt leitakse liblikas. Kui inimene teab, et seif on kogu aeg suletud olnud, siis on tal alust uskuda, et liblikas on või oli kunagi röövik, ilma et tal oleks ettekujutust, mis mõttes see võiks nii olla. (lk 2104)
Väga vähe on töötatud põhilise küsimuse kallal (millest saab täiesti jätta välja viited ajule), kas kogemuste objektiivsest iseloomust üldse on mõtet rääkida. Teiste sõnadega, kas on mõtet küsida, missugused minu kogemused tõeliselt on, erinevalt sellest, kuidas nad mulle paistavad? Me ei saa tõeliselt mõista hüpoteesi, et nende loomus on haaratav füüsikalise kirjeldusega, kui me ei mõista fundamentaalsemat ideed, et neil on objektiivne loomus (või et objektiivsetel protsessidel võib olla subjektiivne loomus). (lk 2104-2105)

Tõlke kohta

Tõlkimise ümber on ikka vaieldud. See on loomulik, sest samast asjast võib eri moodi aru saada. Kui aga tõlkija tõlkides probleemi olematuks tõlgendab või ette "ära lahendab", on kusagil midagi ilmselt valesti läinud. Tõlkele esitatavate nõuete seas on tõlgitava lause tõeväärtuse säilitamine ja mõtte võimalikult adekvaatne ülekanne.

See väitlus käib sõnade mind ja consciousness tõlkimise üle. (lk 175)

Lõpetuseks. Meie arvates sobib mind’i vasteks eesti keeles kõige paremini siiski 'vaim', vastuväited sellele on ilmselgelt kõige nõrgemad ja selle poolt kõnelevad kaalutlused kõige mõjusamad. Leidub ilmselt ka kontekste, kus võib kasutada pigem vastet 'mõistus' (eelkõige varasemate autorite puhul, kes spirit’it filosoofilise terminina kasutavad ja seda mind’ile vastandavad). Ettepanek tõlkida mind 'teadvuseks' on aga täiesti vastuvõetamatu. 'Teadvus' on olnud ja jäägu edaspidigi consciousness’i vasteks. (lk 180)
- Bruno Mölder, Jaan Kangilaski, "Vaim ei ole teadvus!", rubriik: Väitlus (Thomas Nagel. Mis tunne on olla nahkhiir? Tlk Tiiu Hallap. — Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2090–2107.), Akadeemia, nr 1, 1997, lk 175–180

Välislingid