Väärtused

Proosa

• Nõnda jõudsidki Euroopa helgemad pead pärast kahurite vaikimist järeldusele, et uut moraalset kollapsit saab ära hoida vaid siis, kui riikidevahelised suhted kujundatakse põhimõtteliselt ümber ja inimestele tagatakse reaalelus nende põhiõigused, kohustused ning vabadused. Nii riigil kui ka üksikisikul on huvid. Aga oma huve teoks tehes peavad riigid ja üksikisikud arvestama seda hoiakute ja suhtumiste kogumit, mida nimetatakse demokraatlikuks väärtussüsteemiks.
  • Enn Soosaar, "Paradoksne vabadus", Postimees, 13. detsember 2008

• Väärtused on väärtused ainult siis ja ainult seeläbi, kui me jääme neile kindlaks ka siis, kui see on raske, ebamugav ja valuski. Siis, kui me oleme valmis nende nimel ise ära andma midagi olulist, panema kaalule oma isikliku heaolu – nii nagu panid selle kaalule Kataloonias hääletama tulnute kaitseks aheliku moodustanud tuletõrjujad või nagu tegi seda kolmapäevases „Suud puhtaks“ saates nõrgemate kaitseks välja astunud Risti koguduse õpetaja Annika Laats.
  • Tarmo Jüristo, "Väärtuste tegelik tuum", ERR, 9. oktoober 2017

• Kuidas võiksime läänelikke väärtusi mõista? Ajalooliselt on läänelikel väärtustel juured antiikses kreeka-rooma kultuuris ja kristlikus religioonis. Olulist rolli nende kujunemisel mängis nt vaimuliku ja ilmaliku võimu või sfääri eristamine, inspireerides hiljem uusaegset võimude lahususe ideed (de Montesquieu), aga ka kristlik inimese jumalanäolisuse idee, inspireerides inimväärikuse ja inimõiguste ideid.
  • Johann-Christian Põder, "Läänelikud ja kristlikud väärtused", ERR, 15.08.2020

• Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane.
  • Aveliina Helm, "Hoia, mida armastad – 110 aastat Eesti looduskaitset", Sirp, 07.08.2020

• Visnapuu hõbeajastulikkust saab nautida siis, kui sul on sõnavara, ilutaju ja huvi. Ilus eesti keel oli Visnapuu ajal rohkem tulipunktis, oli hinnalisem väärtus kui tänapäeval.
  • Loone Ots, intervjuu: Jürgen Rooste, "Oodata on Visnapuu-maaniat", Sirp, 10.07.2020

• Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
• Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.

Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.

Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.

• Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021

• Ühte fraktsiooni juhib Aleksei Jevgrafov, teist juhib Jana Kondrašova, aga ma loodan, peagi hakkan juhtima mina. Eks me siis Aleksei Jevgrafoviga neid jõujooni asume tõmbama. Aga seda, mis Narvas toimus, ei saa taandada Aleksei ja minu vaheliseks konfliktiks, sest tegelikult on see väärtuskonflikt. [---]

Põhimõtteliselt on Aleksei nägemus, et Narva on selline väike suletud koht, kus aetakse asju oma reeglite järgi ja kellelgi teisel ei ole sinna asja. Mina püüdsin ajada, et Narva on linn Euroopa Liidu ja Eesti alguses, kus tõuseb Eesti päike.

• Paar kuud tagasi mõtlesin, et kui olla kaua aega huntidega koos, siis hakkad ise ka uluma. Et see sisemine kompass võib hakata kõikuma. Osad asjad enam ei tundugi nii kohutavad, et no olgu, on vaja seal ühele inimesele leida töökoht.

Peatusin õigel hetkel. Ma ei teinud seda, aga ma olin väga üllatunud, et ma sellisele mõttele tulin. Kui sa oled oma väärtustega vähemuses, siis... Seda on natuke piinlik rääkida, aga kui ma seda ei räägiks, oleks ka halb.

• Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023