Säärastes tingimustes ei oleks Egiptus olnud tsivilisatsiooni hälliks, vaid üheks neist elututest orgudest, milliseid Sahaarakõrbes on palju, kui püha Niiluse veed teda iga aasta elule ei ärataks. Juuni lõpust kuni septembri lõpuni tõuseb vesi Niiluses vahetpidamata ja ujutab üle peaaegu kogu maa. Oktoobri lõpust kuni järgmise maikuuni kahanevad kevadised veed järk-järgult, paljastades isegi kõige madalamad alad. Jõe vesi on siin niivõrd küllastatud mineraalsetest ja orgaanilistest ainetest, et omandab pruuni värvuse, ja sedamööda kuidas vesi kahaneb, jääb üleujutatud aladele maha viljakas muda, mis asendab kõige paremaid väetisi. See muda ja palav kliima võimaldavad kõrbetest ümbritsetud egiptlastel saada kolm lõikust aastas ja iga külvatud tera annab kolmsada tera saaki.
