(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/august – Vikitsitaadid Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/august

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Aga otse nõndasama nagu ööpäevas on kaks poolt, üks päeva- ja teine ööpool, nii on mõningad küll päeva lapsed ja teevad päeva tegusid, teised on jälle öö lapsed, kes mõtlevad öö mõtlemisi, aga kolmandates vahetavad nagu ööpäevaski valgus ning pimedus. Ja kõike seda nähakse omal ajal, kui katsumine selle ilmsiks toob.
    • Aino Kallas, "Hundimõrsja: Üks jutt Hiiumaalt", 1982, lk 13
  • Mehed vaikisid hetke. Siis ütles Dalgliesh:
"Cordelia Grayl oli õigus. Ma oleksin pidanud uurima, mis sai Bernie Pryde'ist."
"Seda ei saanud teilt oodata. See ei kuulu teie kohustuste hulka."
"Muidugi mitte. Aga harva on inimese kõige rängemad tegematajätmised tema kohustuste seas."
  • Laps ei tea, ei mõtle sellele, millele mõtleb vanem inimene: et nüüd loodi vabariik. Mina alles sünnin ja õpin kõndima. See elu, mis enne mind oli, on ajalugu ja ei huvita mind. Mind huvitab, kas ma saan joosta, kas ma ronin keldrikatusele või ma veel ei jõua, kas see puu on mulle liiga kõrge või enam ei ole. Laps elab oma loomulikku elu. Tema ei mõtle, tema hakkab mõtlema alles siis, kui ta on täiskasvanuks saanud ja see asi, see vabariik talt ära võetakse. Ja ka siis on ta segaduses.
    • Linda Rummo, rmt: Lilian Vellerand, "Linda Rummo. Elust ja lavaelust", Tallinn, 1996, lk 20-21
  • Linnas kooliskäimine tähendas tol ajal kõige muu kõrval veel ka õpilase järkjärgulist lahtikiskumist senisest ühiskondlikust asendist. Kool tegi maalapse vähehaaval "saksaks" ka siis, kui too kool oli eestimeelne. Sest "saks" tähendas tolleaegse arusaamise järgi üldse inimest, kes oli haridust saanud ega elatunud kehalisest tööst. Vahe taluinimese ja "saksa" vahel oli siis veel ka välimuses, just naiste rõivastus toonitas seda erinevust teravalt. Peamiseks tunnusmärgiks oli kübar. Maal valitseva kombeõiguse järgi ei tohtinud ükski talutütar, teistest rääkimata, endale kübarat pähe panna, kui ta polnud linnas koolis käinud ega osanud saksa keelt - niisugust oleks peetud ogaraks ja naerdud vaeseomaks.
    • Mari Raamot, "Minu mälestused I–II", Tallinn, 2010, lk 40

        Meenutage metsikut piiriala, kui mälu-
äri õitseb, kui lairibad rulluvad lahti
        ja pilved paisuvad kleepuvatest portaalidest, kogunedes
        voogedastuste mussooniks.
        Põletage oma vara, et hoida pilve hõljumas,
et selle pisarad saaksid külmuda lumeks.
        Hääl kustub sel sodihooajal:
Kunstnik valmistab miniatuurseid kirikuid äravoolutorude sodist,
Indoneesia vihmametsast tehakse tselluloosimass,
viimased helendavad kuldsed lehed purustatakse, nii et me
        koguneme ja vaatame saarmat mugimugimas
magusat merisiilikut pudiks.
Me naerame vaikselt.

  • Aru anne 2 — 6 märts
Täna oli mul test. Ma mõtlen et ma ei teind ära. Nüid ma arvan et nad mind enam kasutata ei saa. See oli niivisi et üks kena noor mees oli sial tuas ja tal oli mitu valged kaardi ja tindi plekkid olid kõik sial pial. Ta ütles et Charlie missa sial kaarti pial näed. Minul oli kange irm olgu et mul oli jänese käp taskus sellepärast et ku ma väike pois olin ei teinud ma kaa koolis testisi ära ja tindi plekkisi tegin ma kaa. [---]
To mees oli nii kena ja kõneles aeglaselt nigu miss Kinnian ja ta seletas mulle et see on roos-ahvi test. Ta ütles et inimesed näävad tindiplekkis asju. Ma ütlesin et näita kus. Ta ütles mõtle. Ma ütlesin et ma mõtlen tindiplek aga sei olnd kaa õige. [---]
Ma arvan et roos-ahvi testi ma ära ei teind.
  • Kui noorem olin, ajasin emale surmahirmu nahka kõikide nende asjadega, mida võisin välja pahvatada 12. ringkonna ja inimeste kohta, kes kauges Kapitooliumi linnas valitsevad meie riiki Panemit. Lõpuks sain aru, et see võib meid ainult suuremasse ohtu seada. Et keegi kunagi mu mõtteid ei saaks lugeda, õppisin keelt hammaste taga hoidma ja näole ükskõiksuse maski manama. Koolis oma tööd vaikselt tegema. Avalikul turul ainult viisakusväljendeid vahetama. Teistega väga vähe rääkima — kui välja arvata kauplemine Hobis, mustal turul, kus ma peamiselt raha teenin. Isegi kodus, kus ma nii eeskujulik ei ole, väldin riskantseid teemasid nagu lõikus või toidunappus või Näljamängud. Prim võib hakata minu sõnu kordama ja kuhu me niimoodi välja jõuaksime?
  • Mulle jääb mõistetamatuks, miks peab naine pärast pikaajalise eduka kooselu lõppemist oma osa paluma nagu almust ja kui naine ei rõõmusta selle üle, et talle puistatakse näpuotsaga midagi, siis nimetatakse teda saamahimuliseks. Isegi kui tegemist on naistega, kes on hoidnud kogu mehe karjääri tegemise aja jooksul kodu korras ja kasvatanud lapsi, ei ole ma kunagi aru saanud sellest, miks räägitakse ainult äride väärtusest, aga ei räägita üles kasvatatud laste väärtusest. Siit ka minu küsimus: kui palju maksab üks laps, kes on kasvatatud väärtuslikuks inimeseks?
  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.
  • Ilmselt võib iga omavalitsusjuht rääkida värvikaid lugusid sellest, mida kõike on ümberkaudsed inimesed valmis tegema, et nende kodu lähedale ei rajataks uut liivakasti või mänguväljakut. Sest oh õudust, väikesed lapsed ei mängi ju vaikides. Nad kisavad ja kilkavad ega lase pärast väsitavat tööpäeva koju tulnud inimesel rahus puhata ja telekat vaadata.

Kos on keik need lilled jäänd,
Ke meil' rõemo kandsid,
Nink kui päik' end' loja wäänd,
Maggust lõhna andsid? —
Päike werib maddalast;
Talw meid arap wäggewast. —

Kes on kül neid neitsid näind,
Kes iks lille nopp'sid?
Kohhes on keik linnud läind,
Ke weel laule õpsid? —
Kewwad' on meist tagganud;
Neitsid, lauljad kaddonud! —

  • Friedrich Kuhlbars, "Närtswad lilled", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 59 (ning ei, see ei ole Pete Seegeri laulu "Kuhu küll kõik lilled jäid" tõlge, vaid umbes sada aastat varasem)

Kurb on mees, kellelt küsitakse lugu
ja kellel seda ei ole.

Tema viieaastane poeg ootab ta süles.
"Mitte sedasama lugu, issi. Uut."
Mees kratsib põske, sügab kõrvatagust.

Raamatuid täis ruumis, maailmas,
mis on tulvil lugusid, ei suuda ta
ühtegi meenutada ja varsti, mõtleb ta,
loobub poiss oma isast.

Surmgi peab elule lepitust tooma.
Lendavad aegade allikast jooma
— kõrvuti — kajakas, kiur ja kaur,
vaeras ja vareski, viu ja vau.
...
Maa muudkui tuhka täis, tolmu ja tahma.
Hajumas viimsedki veelinnurahvad.
Maa on täis tuska: ta'st ära on mindud.
Enam ei ela seal ühtegi lindu.

  • Valeria Ränik, "Äramaale, äraveele", rmt: "Ellujäämine", 1990, lk 23
  • [Toomas Kiviriik:] Kui sina loomale häda ei tee, vaevalt ta siis sulle kallale kipub, hoiab eemale. Loomadega on enamasti nii — kuidas meie neile, nii nemad meile.

Midagi on hoopis valeks saand.
Parke rajatakse alemaal.

Kuidas teha nii, et mulla tuksatus,
noore allika kardhele luksatus,

kaasikud, mis pihkjalt hiirekõrvused,
ärataksid taas me hinges õrnuse?

Kooliaed, ta malts ja vesihein,
kuidas omasemaks teha neid?

Kuis kesk tänavate asfaltjäigastust
näha haljendust kui õnneläigatust?

Sest kui loodus hingedes ei elustu,
jäävad hinged ise elutuks.

Ma käinud läbi palju maid,
mul kaasas koopaorav,
ja igal pool ma süüa sain,
mul kaasas koopaorav.
...
Ka näinud kauneid neide ma,
mul kaasas koopaorav,
kes vaatlesid mind huviga,
mul kaasas koopaorav.

  • J. W. Goethe, "Koopaorav" ("Ich komme schon durch manche Land'", 1789), tuntud lauluna Ludwig van Beethoveni viisil; rmt: J. W. Goethe, "Nõmmeroosike", 2021, lk 369, tõlge anonüümne (1957/1999)

Lootus, mis taevani kõrgub,
rõõm, mis on terav kui piin,
usk, mis on vaba kui hommik,
võib surra - ei elada siin.

Kui ma ka su kõrvale astuks
käe käele sirutaks taas,
me astuks hääletult nagu
vaimud hingetul maal.

Mis siis, kui ma oleksin lahke?
Mis siis, kui sa oleksid truu?
Vana armastus ei saaks eales
tunda armu, mis oli kord ju.

alamlehed