/nginx/o/2018/06/22/7915033t1haf75.png)
Uus tulejõud lisab kaitseväele rammu
26. juuni 2018, 0:01
Liikursuurtükk K9 Kõu.
FOTO: Pm
- Esimene liikursuurtükk K-9 peaks Eestisse jõudma 2020. aasta sügisel.
- Suuri vaidlusi kahe riigi vahel lepingu tingimuste osas ei olnud.
- Optsiooni kasutades võib Eesti juurde hankida veel kuni 12 suurtükki.
Täna jõuab Tallinnas lõpule üks selle kümnendi kolmest suuremast Eesti relvahankest – liikursuurtükkide K9 Kõu ost. Kaitseringkondades hinnatakse 48 miljoni euro suurust tehingut pigem soodsaks. 40-tonniseid relvasüsteeme hakkavad 2023. aastal juhtima ajateenijad, kes praegu alles põhikoolipinki nühivad.
Kui leping täna Tallinnas allkirjad saab, ostab Eesti Lõuna-Korea valitsuselt 12 vähekasutatud liikursuurtükki, viie aasta varuosad ja süsteemispetsiifilisi tööriistu. Sõlmitakse teinegi leping liikursuurtükkide tootja Hanwha Land Systemsiga väljaõppe ja kindla hoolduse tagamiseks.
Eestile ostetavad kasutatud relvasüsteemid on Postimehele teadaolevalt Lõuna-Koreas teenistuses olnud ligi kümnendi. Sealsete ajateenijate väljaõppeks neid kasutatud pole, ent kogu aja on masinad seisnud lahinguvalmis.
«Need tulevad just [Lõuna-Korea ja Põhja-Korea] piiriäärsetelt aladelt, kus neid hoiti väga kõrges lahinguvalmiduses. Lõuna-Korea armeel olid väga ranged nõuded sellele relvale,» iseloomustas relvi kaitseväe suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kaarel Mäesalu.
Tosin relvasüsteemi on miinimum
K9d peaksid kokkuleppe kohaselt Eestisse jõudma 2020. aasta lõpul ja 2021. aastal kahekaupa ja meritsi. Eestisse jõudmise järel lähevad need esmalt ümberehitusse, sest relvasüsteemidele paigaldatakse kaitseväe sidetehnika ja tehakse liikluskõlblikuks, paigaldades tuled.
Seejärel viiakse liikursuurtükid Tapale, kus need vahetavad järk-järgult välja 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni senised põhirelvad – 155-millimeetrised haubitsad FH-70. Sellega kasvab hüppeliselt brigaadi tuleulatus ja manööverdusvõime: kui seni sai suurtükituld efektiivselt anda kuni 24 kilomeetri, siis nüüd 40 kilomeetri taha. Mitme minuti asemel saab tuld avada ja positsioonilt lahkuda nüüd sekunditega.
Relvasüsteemide viieliikmelised meeskonnad hakkavad alates 2023. aastast koosnema ajateenijatest. Üksus peaks plaanide kohaselt lahinguvõimeline olema kolme aastaga.
Üks Eestile olulisi lepingu osi on optsioon, et kindlaks määratud aja jooksul võime Lõuna-Korealt samadel tingimustel juurde hankida veel tosin liikursuurtükki. Selleks on aga vaja valitsuse otsust.
Selge on, et praegu hangitud 12 relvasüsteemi on miinimum, millega brigaad manöövervõimet tagada saab. Iga lisanduv relvasüsteem tõstaks võimekust märgatavalt ning kaitseväelased ei varja, et riik vajaks sellist võimet hädasti.
«Ideaalis näeksin, et mõlemad brigaadid on nende relvadega varustatud. Optsiooni kasutamine – osta juurde veel 12 suurtükki – oleks meile üsna vajalik,» ütles Mäesalu.
«Ma näeksin ideaalis, et mõlemad brigaadid oleksid nende relvadega varustatud. Optsiooni kasutamine – osta juurde veel 12 suurtükki – oleks meile üsna vajalik.»
kaitseväe suurtükiväe inspektor kolonelleitnant Kaarel Mäesalu
Otsus on aga kaalumise koht, sest relvasüsteemi ostuhind moodustab selle kogu elutsüklikulust kõigest kuni kolmandiku. Ülejäänu kulub järgneva 30–40 aasta jooksul relva käigushoidmisele.
Liikursuurtükkide ostmisega pole 1. jalaväebrigaadi kaudtulevõime aga kaugeltki veel valmis. Et suurtükid lahinguväljal üldse toimiks, tuleb riigil järgmiseks hankida juhtimissoomukid ja evakuatsioonitankid. Osa evakuatsioonitanke Leopard 1 ostis Eesti hiljuti Hollandilt, ent umbes 40 tonni kaaluva K9 vintsimiseks võib sellest väheks jääda. Ei saa välistada, et kaaluma peab veel raskemat tehnikat.
Valutud läbirääkimised
Postimeest konsulteerinud eksperdid avaldasid arvamust, et välja räägitud kokkulepe Lõuna-Koreaga tuli Eestile oodatust soodsam. Seda muu hulgas tänu Eesti, Soome ja Lõuna-Korea kolmepoolsele kokkuleppele, mis võimaldas Eestil K9d hankida samadel tingimustel, nagu veidi aega tagasi tegi Soome. Põhjanaabrid hankisid 48 relvasüsteemi. Kokkuleppe kohaselt K9 tükihinda ükski osapool avaldada ei tohi.
«Julgen väita, et rahaline sääst võis tulla juba liikursuurtüki hinnast ise, lisaks kõik lisavarustus – varuosad ja tegelikult ka koolitus. Kui vaatame terve lepingu mahtu, siis jah – kindlasti on see hinnavõit, mis me saavutasime, märgatav,» ütles kaitseinvesteeringute keskuse hangete osakonna juhataja Priit Soosaar.
Postimehega rääkinud allika sõnul kulus K-9 hankeprotsessile poolteist aastat korealaste põhjalikkuse tõttu, ent suuri vaidlusi kahe riigi valitsuste vahel polnud.
See on risti vastupidine kogemus sellele, kui Eesti aastate eest Rootsi suurkorporatsioonilt BAE Systems jalaväe lahingumasinaid CV90 hankis. Toona saadi masinate ostus kokkuleppele võrdlemisi lihtsalt, ent läbirääkimised hooldusremondi üle läksid väga raskelt. Kõike soovitut riik toona ei saavutanudki.
Lõuna-Koreaga oli teine tera: kõik, mis eestlased küsisid, läks laias laastus läbi. Näiteks soovis Eesti liikursuurtükkide hoolduse tagamiseks nimistut spetsiaalseid erihooldustööriistu ja need ka saadi. Viimaste hulka kuulub K9 elektroonika diagnostikaks ja relva lahtivõtmiseks vajalik tehnika.
Eesti inimesed said K9 esimest korda katsuda tänavu vabariigi aastapäeva paraadil, kus selle panid välja soomlased. Eesti oma liikursuurtükid peaks saabuma hakkama 2020. aasta lõpust.
Loodud ülekaaluka vastase vastu
Neli aastaaega, metsik teedeta maastik, ulatusliku tulejõuga vastane – just selliste tingimuste jaoks loodi omal ajal liikursuurtükk K9. Eestisse võiks relv sobida nagu rusikas silmaauku, leiab relva tootjafirma Hanwha Land Systems asepresident Richard Cho, kes täna Tallinnas lepingule allkirja paneb.Kuidas kirjeldate neid 12 relvasüsteemi, mille Eesti lähiaastail saab?
See on kasutatud süsteem. Lõuna-Korea kaitseväes kehtib K9-le nõue, et relv peab kogu aeg olema peaaegu 100 protsenti valmisolekus. See tähendab, et ta peab kogu aeg funktsioneerima, isegi siis, kui seisab angaaris.
Need süsteemid, mis Eesti ostab, ongi peaaegu uued. Teine asi on, et Euroopas kasutatakse Lõuna-Koreast oluliselt erinevat hoolduspaketti. Hooldustase, mida Eesti vajab, on madalam kui Lõuna-Koreas kehtinud nõuded.
Mis roll on K9-l Lõuna-Korea sõjaväes?
Kui olete pannud tähele Põhja-Korea sõjalist võimekust, siis meil pidi olema vastu panna väga robustne süsteem, mis oleks võrdväärne vastane nende järelveetavate suurtükkide masstulele. K9-l on selles oluline roll. Meeskond on masinas kaitstud, saab tulealalt kiiresti välja sõita ja uuesti tuld avada. K9 on rohkem heidutus- kui ründerelv.
Kuidas on lahingus läinud?
Oleme K9ga tuld avanud mitmel korral ja mitmel pool maailmas, näiteks Türgis. Lõuna-Korea enda kogemus pärineb 2010. aasta novembrist, kui Põhja-Korea avas tule meie Yeonpyeongi saare üksuste pihta. Saarel olid üksnes K9d ja need avasid vastutule. Põhja-Korea märkimisväärsele suurtükitulele – umbes 660 mürsku – vastasime 60 mürsuga.
Praegu on teada, et tegime vastasele rohkem kahju kui nemad meile: seal hukkus üks sõdur ja kaks tsiviilisikut. Vastase tuli lõppes kohe pärast meie vastutuld. Mitte ükski suurtüki juures olnud sõdur ei saanud viga.
Palun kirjeldage, kuidas käib Lõuna-Korea ajateenijate õpe selle relvaga.
Ajateenistus Lõuna-Koreas kestab praegu veel 22 kuud. Kuue esimese nädalaga saadakse baaskursus, kus relvasüsteemi veel ei õpita. Seejärel jagatakse ajateenijad üksustesse.
K9 meeskonna koolitus kestab vaid kaks nädalat, juhikoolitus umbes neli. Ülejäänud ajateenistuse harjutavad nad juba masinatel brigaadi juurde liidetuna. Kord aastas tehakse relvameeskondadele valmisolekutest, kus inspektorid jälgivad iga ajateenija individuaalseid oskusi.
Järelikult võiks K9 ka Eestisse hästi sobida?
Jah, ma usun, et see sobib paremini kui ratastel liikursuurtükk.
Praegu on maailmas palju arutelu selle üle, kas parem on ratastel või lintidel suurtükk. Teine asi on Eesti maastik – maapind on veidi pehme. Ei ole mingit garantiid, et teedevõrk jääb esimeses rünnakufaasis terveks. Võimekus ületada pindamata teid, pehmet maad – selleks on lintsüsteem märksa parem.
2016. aastal tegi K9 Norra testidel teistele maailmakuulsatele konkurentidele silmad ette. See oli üllatus paljudele, kelle arvates on maailma parim liikursuurtükk Ühendriikide päritolu M109. Mis on K9 edu valem?
Erinevalt Euroopast on Lõuna-Korea 70 protsendi ulatuses mägine. Meil on neli aastaaega. Kõige külmem temperatuur, mis on Korea poolsaarel mõõdetud, on miinus 54 kraadi – meie juba mõistame külma ilma. Samuti on meil väga kuum ja niiske suvi. Seega süsteemi arendati toime tulema toime suure temperatuurikõikumisega.
On veel teine põhjus. Kuigi paljud K9 süsteemid on automatiseeritud, arendati seda liikursuurtükki põhimõttel, et see poleks automatiseeritud süsteemidest liiga sõltuv. Oleme vähendanud automaatsete süsteemide osa nii palju kui võimalik (näiteks on K9 meeskonnas mürskude laadimiseks kaks laadurit – O. K). Ma usun, et just tänu sellele olime Norras edukamad, kui meie konkurendid turul.
Nüüd on Euroopas K9-le tekkimas omamoodi ostujärjekord.
Sellel on paar lihtsat põhjust. Süsteem on lihtne. Ajateenijaid kasutavad riigid saavad treenida relvameeskondi ja saavutada lahinguvõime väga kiiresti. Seda tõestas Soomes korraldatud test. Kui väljaõppel järgiti meie soovitusi, võttis ainult neli nädalat aega, et meeskond jõuaks lahinguks vajaliku tasemeni.
Teiseks, kui Lõuna-Korea süsteemi 1990. aastatel arendas, tehti seda eesmärgiga hoida relva teenistuses vähemalt 50 aastat. Oli teada, et selle ajaga tehakse K9-le väga palju modifikatsioone, pannakse peale uusi süsteeme. Eesmärk oli, et tuleviku modifikatsioone oleks relvale lihtne teha. Nii et kui Eesti valitsus otsustab tulevikus süsteemi uuendada, saab see olema odavam, võrreldes teiste turul olevate süsteemidega.
Kas mõne hooldustöö tegemiseks peab tootja esindaja ka tulevikus Lõuna-Koreast Eestisse sõitma?
Mõne puhul küll. Aga ma ei arva, et Hanwha oleks Eestis tulevikus K9 liikursuurtükkide peamine hooldaja. Otsime koostööd Eesti ettevõtetega, et tagada, et peaaegu kogu hooldus tuleks siitsamast piirkonnast.
Teiseks, relvasüsteemi mootor tuleb Saksamaalt, käigukast Ühendriikidest. Mõlema hoolduseks on Euroopa partnerid. Ainus olukord, kus on vaja otseselt meie seotust, saabub siis, kui Eesti valitsus peaks otsustama masinat modifitseerida. Siis peame süsteemi algtootjana seda protsessi juhendama.
