Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu kihelkonnas: kas klassiekskursiooniga Taevaskojas või lugedes Friedebert Tuglase romaani „Väike Illimar“. Ent Võnnus on palju rohkematki kui Ahja jõe äärsed Devoni liivakivipaljandid ja Illimari ringkäikudel nähtud järv, künkad ning viinaköök.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Võnnu kihelkond on kontrastide maa. Võtame näiteks 1925. aastal koguteoses „Tartumaa“ avaldatud Võnnu kihelkonna maastike kirjelduse [8]: „Iseloomulise maastikuna esineb kõigepealt suur ürgorustik kihelkonna keskosas, kõige tüübilisemalt Poka mõisa ja Meliste küla kohal. Kõige laiaulatuslikumat ja kenamat väljavaadet pakub Poka Lingutusmägi, mis asub otse oru veerul ja valitseb kogu ümbruskonna üle. Siit avaneb silmadele kõigepealt sügav Mäletjärve-Poka ürgorg, mille põhjal läigib rida järvi ja lookleb väike oja, piiratud kahelt poolt tumerohelise, niiskust-armastavate taimede vööga.
Ümbruskond on pea metsatu, üleni põldude ja niitude all ning tihedasti asustatud. Edelapoolsel silmapiiril on sinetava metsaga kaetud Haaslava Vooremägi ja Sirgupalu mäed. Teistsugune on maastik Lootvina küla ümbruses, kus kõrged kuplid vahelduvad sügavate lohkudega, milledes asuvad järved. Viljapõllud ning üksikud metsatukad laotuvad kõrgendikkude veerudel ja teed looklevad nende vahel. Ühetoonilised ja pealiskaudsele silmale vähe pakuvad on Peravalla laiad sood ja rabad. Keset laia tasandiku, mis kaetud sooheinaga ja madalate kaskede, pajude ja mändidega, kerkivad siin-seal kõrge metsaga kaetud soosaared. Harva paistab silma mõni üksik elamu. Ahja jõgi liugleb aeglaselt madalate soiste kallaste vahel, seda mööda liigub mõni suur valendava purjega lodi või suitsev aurulaev“.