(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Johann Wolfgang von Goethe – Vikipeedia
Vikipeedia

Johann Wolfgang von Goethe

(Ümber suunatud leheküljelt Goethe)

Johann Wolfgang von Goethe (28. august 1749 Frankfurt – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik, loodusteadlane ja polühistor. Ta on üks tähtsamaid saksa proosakirjanikke ja luuletajaid.

"Johann Wolfgang von Goethe". Autor Joseph Karl Stieler, 1828

Elukäik

muuda

Noorus

muuda
 
Johann Heinrich Wilhelm Tischbein "Goethe Campanias", 1787

Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori Johann Caspar Goethe ja temast 21 aastat noorema rikkast perest pärit Catharina Elisabethi pojana. Aastatel 1756–1758 käis ta avalikus koolis, edasi õppis koos noorema õe Corneliaga kodus ja sai mitmekülgse hariduse. Neid õpetas isa ja läbi aegade kokku kaheksa koduõpetajat. Goethe õppis ladina, kreeka, heebrea, inglise, prantsuse, itaalia ja kohalikku juudisaksa keelt.[1] Lisaks veel loodusteadust, usuõpetust, joonistamist, klaveri- ja tšellomängu, vehklemist, ratsutamist ja tantsimist.[2] Samuti puutus ta juba väga noorelt kokku kirjandusega. Johann Wolfgangi ja Cornelia ülejäänud neli õde-venda surid lapseeas.

Aastatel 1765–1768 õppis ta isa soovil Leipzigi ülikoolis õigusteadust. Leipzig oli toona elegantne maailmalinn, 16-aastast Goethet peeti provintslikuks ja ta pidi muutma nii riietust kui ka käitumist, et olla uutele kaaslinlastele vastuvõetav. Ehkki ta pidi õppima juurat, hakkasid teda juba varsti rohkem huvitama ülikoolis peetavad luuleloengud. Samuti jätkas ta joonistamistundidega ning õppis puulõiget ja graveerimist. Vanematekodust kaugel, oli tal ka rohkem võimalusi külastada teatrit, olla koos sõpradega ja teha väljasõite.

1768 tabas Goethet tuberkuloosilaadse haiguse tagajärjel raske verejooks ning ta pöördus isa pettumuseks ilma ülikooli lõpetamata Frankfurti tagasi.[3][4]

1770–1771 jätkas ta tervenenult õigusteaduse õpinguid Strasbourgi ülikoolis. Seekord pühendus ta tõesti juurale, ent leidis ka aega sõlmida isiklikke tutvusi. Neist tähtsaim tutvus oli teoloogi, kunsti- ja kirjandusteoreetiku Johann Gottfried von Herderiga.

1771. aastal esitas Goethe ülikoolile doktoriväitekirja kiriku ja riigi suhetest. Teoloogid pidasid väitekirja skandaalseks ja Goethet usupõlguriks. Dekaan lükkas väitekirja tagasi, ent pakkus Goethele võimalust omandada aste madalam litsentsiaadikraad.[5] Selleks pidi ta püstitama ja kaitsma mõningaid teese. Eelviimane neist käsitles küsimust, kas lapsetapjast naine peaks saama karistuseks surmanuhtluse. Sama teemat käsitles Goethe ka hiljem oma loomingus.

Tagasi Frankfurti jõudnult avas ta väikese advokaadibüroo, mida pidas laisalt ja huvitult neli aastat kuni Weimarisse sõiduni. Luuletamine oli talle tähtsam. Ta asus tööle "Götz von Berlichingeni" kallal, mis ilmus 1773 ja leidis vaimustatud vastuvõttu. Seda peetakse uudse väljenduslaadi tõttu "Tormi ja tungi" asutamisdokumendiks.[6]

1772. aastal läks Goethe taas isa nõudmisel advokaadipraktikandiks Wetzlari. Sealt naasnult oli ta edenenud küll loominguliselt, kuid mitte advokaadiametis. Järgmised kolm aastat olid Goethe elus loominguliselt kõige viljakamad. Näiteks sündis õnnetust armastusest oma sõbra kihlatu Charlotte Buffi vastu, millele oli lisatud veel nii isiklikke kui ka teiste armukogemusi, tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused".

1775. aastal kutsus 18-aastane kultuurihuviline Saksi-Weimari hertsog Carl August Goethe Weimari õukonda ning luuletaja võttis kutse vastu.

Ametnikutöö Weimaris (1776–1786)

muuda

Saksi-Weimar-Eisenachi hertsogkonnas võttis Goethe 1776. aastal vastu salajase legatsiooninõuniku koha. Järgnes rida ametikohti hertsogkonna kõrgetes riigiametites. Tööasjus sai Goethe palju reisida nii hertsogkonna sees kui ka väljaspool selle piire (Dessaus, Berliinis, Šveitsis, mitu korda Harzis). Lisaks muudele ametitele juhtis Goethe 1776–1817 ka Weimari teatrit.

Ühe Weimari õuenõuniku abiga tutvus Goethe kohalike vabamüürlastega ning astus nende looži Amalia ridadesse.[7]

Esimesel Weimari aastakümnel jäi looming tagaplaanile, ajakirjades ilmusid üksikud luuletused. Riigitöö kõrvalt asus ta 1780. aasta paiku tõsisemalt uurima loodusteadusi, esialgu geoloogiat, mineraloogiat, botaanikat ja osteoloogiat.

1782 ülendati Goethe aadliseisusse.

Itaalia reis (1786–1788)

muuda

1780. aastate keskel, ametialase karjääri tipul, sattus Goethe kriisi. Ta ei tundnud oma ametnikutööst rahuldust, tööalased ja õukondlikud kohustused muutusid talle tüütuks. Loometöö oli jäänud unarusse. 1786. aasta sügisel sõitis ta ootamatult ja ilma hüvasti jätmata Itaaliasse.

Itaalias peatus ta põhiliselt Roomas, reisides ka teistes Itaalia linnades. Roomas elades suhtles ta tihedalt sealsete saksa kunstnike ja kirjanik Karl Philipp Moritziga. Goethe tutvus põhjalikult antiik- ja renessansiaja kunstiteoste ja arhitektuuriga, eriliselt austas ta Raffaeli ja arhitekt Andrea Palladiot. Lisaks aitasid kunstnikest sõbrad tal täiendada joonistamisoskust, Itaalia-perioodist on säilinud 850 Goethe joonistust. Peamiselt aga tegeles ta oma lõpetamata kirjandusteostega: pani proosavormis "Iphigeneia Taurises" värssidesse, lõpetas 12 aastat varem alustatud "Egmonti" ja jätkas "Torquato Tassot". Lisaks tegeles ta botaanika uurimisega. Koju saadetud kirjades kõneles Goethe korduvalt enda taassünnist ja uuest noorusest, mida olevat Itaalias kogenud.[8]

Weimari klassitsismi periood (alates 1789)

muuda

Itaaliast naasnuna tutvus Goethe 1788. aastal kübarameister Christiane Vulpiusega, kellest sai tema elukaaslane ja palju aastaid hiljem abikaasa. Detsembris 1789 sündis neil poeg Julius August Walther (suri 1830). Hiljem sündis neil veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Poja sünd ei takistanud Goethel tegemast 1790. aastal abieluettepanekut 21-aastasele aadlisoost neiule, kuid tolle isa lükkas ettepaneku tagasi. Oma keskklassist elukaaslasega abiellus Goethe alles 1806.

Tööalaselt tegeles Goethe pärast Itaalia-reisi aastaid peamiselt looduse uurimisega. 1790 ilmus tema "Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären" ('Katse selgitada taimede metamorfoosi').

Kuna hertsog oli Goethe vabastanud senistest kohustustest, sai luuletaja võtta endale sobivad ülesanded hertsogiriigis: näiteks juhatas ta joonistamiskooli, Weimari õukonnateatrit ning oli nõuandja Jena ülikooli juures – tänu millele said seal tööd paljud tolle aja silmapaistvad vaimuinimesed, nende hulgas nt Friedrich Schiller ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.

Pärast Prantsuse revolutsiooni ja esimese koalitsiooni sõja rahutuid aastaid sai Goethe ja teised Weimari klassikud taas rohkem loominguga tegelda. Näiteks kirjutas Goethe Prantsuse revolutsioonist inspireeritud värsseepose "Hermann und Dorothea" ('Hermann ja Dorothea'), mis kirjeldab Reini vasakul kaldal elanud sakslase saatust.

1789. aastal tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, olles eelnevalt tema teostega tuttav. Alles viis aastat hiljem arenes sellest lähem sõprus ja kuna mõlemad pidasid antiikaja kunsti kõrgeimaks ideaaliks, siis ka koostöö: Schiller kutsus Goethe kultuuri- ja kunstiajakirja Horen väljaandjate hulka. Ka Schiller asus elama Weimarisse. Sellest sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller kutsus linna saksa luuletajaid ja filosoofe.

Esteetiliste põhimõtete läbiarutamise käigus lõid nad kirjandus- ja kunstikontseptsiooni, mida hakati nimetama Weimari klassitsismiks. Kaks kirjanikku innustasid teineteist vastastikku, olles üksteise parimad kriitikud. Näiteks aitas Schiller oma kommentaaridega palju kaasa Goethe romaani "Wilhelm Meisteri õpiaastad" valmimisele ning julgustas teda jätkama "Fausti". Goethe-uurija Nicholas Boyle'i sõnul kujutas kirjavahetus "Wilhelm Meisteri" asjus 1795–1796 endast Goethe ja Schilleri vahelise vaimse suhte kõrgpunkti. Schilleri surma 1805. aastal elas Goethe väga raskelt üle. Schilleri surma järel lõppes ka Weimari klassitsismi õitseaeg.

Hilisem elu (1805–1832)

muuda

Schilleri surm andis Goethele tõuke "Fausti" jätkamiseks, 1808. aastal ilmus selle 1. osa.

1810 ilmus Goethe "Zur Farbenlehre" ('Värvusõpetusest'), millega ta oli tegelnud pea kakskümmend aastat. Teadusmaailm ei teinud teosest välja, kirjandusmaailm pidas seda poliitiliselt rahututel aegadel sündinud loominguliseks kõrvalekaldeks.[9]

1811 alustas Goethe ka autobiograafia "Oma elust: luule ja tõde" kirjutamist, mille esimesed kolm osa ilmusid tema eluajal, neljas aga pärast luuletaja surma.

Lisaks süvenes Goethe idamaade kultuuri, õppis pärsia ja araabia keelt ning temalt ilmus 1819. aastal luulekogu "West-östlicher Divan" ('Lääne-Ida diivan').

Pärast abikaasa Christiane surma 1816 tegeles Goethe taas palju loodusteadustega, avaldades rea kirjutisi. 1821 ilmus "Wilhelm Meisteri rännuaastad", mis koosnes suurelt jaolt varem avaldatud novellidest.

1823. aastal palus tollal 74-aastane armunud luuletaja tõsimeeli 19-aastase Ulrike von Levetzowi kätt, neiu ütles talle aga viisakalt ära. Juba tagasiteel tõllas istudes kirjutas Goethe oma emotsioonide põhjal "Marienbader Elegie" ('Marienbadi eleegia'), ühe oma tolle perioodi lüürilisema ja intiimsema armastusluuletuse.

Viimaste eluaastate jooksul jõudis ta veel lõpetada "Fausti" 2. osa.

22. märtsil 1832 suri Goethe tõenäoliselt südameinfarkti. Tema väidetavad viimased sõnad "Mehr Licht!" ('rohkem valgust!') ei ole üheselt tõestatud. See legend pärineb Goethe majaarstilt Carl Vogelilt, keda polnud luuletaja surma ajal enda sõnul ruumis.[10]

Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann raamatus "Kõnelused Goethega tema viimastel eluaastatel 1823–1832".

Looming

muuda

Johann Wolfgang von Goethe alustas kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite kirjutamisega.

Luule

muuda

Oma luuletustega kujundas ta nii tormi ja tungi kui ka Weimari klassitsismi ajastut. Ta kirjutas 65 aasta jooksul umbes 3000 luuletust, osa neist olid iseseisvad, osa tsüklitena ("Römische Elegien", "West-östliche Divan" jt). Ta on kirjutanud nii mitmesajavärsilisi kui ka paarirealisi, nii ranges rütmis kui ka vabavärsis luuletusi. Ta on luuletades kasutanud pea kõiki vanast ja uuest maailmakirjandusest tuntud vorme. Tema luuletustest on eeskuju võtnud peaaegu kõik järgnenud saksa luuletajad.[11]

Näidendid

muuda

Goethe kirjutas eluajal üle kahekümne näidendi, eelistades klassikalist draamat ja tragöödiat. Paljud kuuluvad siiani Saksa teatri klassikalisse repertuaari.

"Götz von Berlichingen" (1773) tõi talle üleöö kuulsuse, kaasaegsed nimetasid teda saksa Shakespeare’iks.[12]

"Iphigeneia Taurises" on näide Goethe klassitsismist.

Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe näidendi "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma. Saksa riigi loomise järel 1870 hakati "Fausti" peategelast nimetama "saksa vaimu kehastuseks" ja "rahvuslikuks müüdiks".[13] 20. sajandil kujunes "Faust" lausa sakslaste uusaegseks eeposeks.

Proosa

muuda

Ka proosas on ta kasutanud peaaegu kõiki proosavorme: loomaeepos "Reinuvader-Rebane", värsseepos "Hermann ja Dorothea", novell "Novelle", romaan "Wilhelm Meisteri õpiaastad" ja "Wilhelm Meisteri rännuaastad", kiriromaan "Noore Wertheri kannatused", reisikiri "Italienische Reise" ('Itaalia reis') ja autobiograafilised kirjad "Oma elust: luule ja tõde".

Goethe esimese romaani "Noore Wertheri kannatused" ilmumine 1774 oli saksa kirjandusajaloo suursündmus. Autor oli kiriromaani uuendanud sellega, et pani kirja vaid ühe osapoole kirjad, mitte kahepoolset kirjavahetust. Selle romaani naispeategelase prototüüp oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusse ja tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas. 1800. aastaks oli romaan tõlgitud enamikku Euroopa keeltest[14] ning tolleaegsed noored aimasid järele nii Wertheri riietust, kõne- ja kirjastiili kui ka õnnetut elulõppu: sagenesid enesetapud ja enesetapukatsed (nn Wertheri efekt).

Goethe keskseteks proosateosteks peetakse romaane "Wilhelm Meisteri õpiaastad" (1796) ja "Wilhelm Meisteri rännuaastad" (1821). Esimest peetakse üheks romantismiajastu arenguromaani musternäidiseks, teist ülimodernseks ja paljude tõlgendusvõimalustega teoseks.

Muu looming

muuda

Kõige loomulikum kirjanduslik vorm oli Goethele kirjavahetus. Säilinud on ligikaudu 12 000 tema kirja ja ligikaudu 20 000 temale kirjutatud kirja. Näiteks Goethe ja Schilleri kirjavahetus hõlmab 1015 kirja.[15]

Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.

Goethe oli ka mitmekülgne tõlkija, tõlkides prantsuse (Voltaire, Corneille, Diderot), inglise (Shakespeare, Macpherson, Lord Byron), itaalia (Benvenuto Cellini, Manzoni), hispaania (Calderón) ja vanakreeka keelest (Homeros, Sophokles, Euripides). Piiblist tegi ta Saalomoni ülemlaulu uustõlke.

Goethe ka joonistas terve elu, eelistades kasutada pliiatsit, sütt, kriiti ja värvilist tinti. Ta joonistas peamiselt portreesid, teatristseene ja maastikke.

Loodust uuris Goethe peamiselt vaadeldes, mikroskoopi suhtus ta umbusuga. Ta ise pidas loodusteaduste vallas oma peateoseks raamatut "Zur Farbenlehre" ('värvusõpetusest', 1810), kaitstes seda kangekaelselt kriitikute eest ja pidades seda ka oma luuletustest tähtsamaks. Vastupidi Isaac Newtonile, kes väitis, et valge valgus koosneb eri värvi valgustest, uskus Goethe oma vaatlustele tuginedes, et valgus on jagamatu üksus ning värvid tekivad heleda ja tumeda, valguse ja pimeduse koosmõjust.

Goethe oli vaimustatud ida filosoofiast. Ta pidas elu mõtteks armastust, kuna selle, ent ka mõistuse ja omavastutuse vägi oli tema jaoks universumi peamine jõud.[16]

 
Johann Wolfgang von Goethe visiitkaart

Tunnustus

muuda

Teoseid

muuda

Romaanid

muuda
  • 1774 – "Die Leiden des jungen Werthers" ("Noore Wertheri kannatused")
  • 1796 – "Wilhelm Meisters Lehrjahre" ("Wilhelm Meisteri õpiaastad")
  • 1809 – "Die Wahlverwandschaften" ("Hingesugulased")
  • 1821 – "Wilhelm Meisters Wanderjahre" ("Wilhelm Meisteri rännuaastad")
  • 1811–1833 – autobiograafia "Aus meinem Leben: Dichtung und Wahrheit" ("Oma elust: luule ja tõde")

Näidendid

muuda

Luuletused

muuda
  • 1773 – "Prometheus"
  • 1782 – "Der Erlkönig" ('Metsavaim')
  • 1790 – "Römische Elegien" ('Rooma eleegiad')
  • 1794 – "Reineke Fuchs", värsseepos ("Reinuvader-Rebane")
  • 1797 – "Der Zauberlehrling" ('Võluri õpipoiss')
  • 1797 – "Der Gott und die Bajadere" ('Jumal ja bajadeer')
  • 1798 – "Hermann und Dorothea" (e.k 1880 "Härmann ja Doora")
  • 1819 – luuletsükkel "West-östlicher Divan" ('Lääne-Ida diivan'); kirja pandud koos Marianne von Willemeriga).

Luuletsüklis on luuletus "Ginkgo Biloba". Mõne allika kohaselt noppis Goethe 1815. aasta paiku aiast hõlmikpuulehed ja kirjutas pühendusega Marianne von Willemerile järgmise luuletuse.

 
"Ginkgo biloba" Goethe käekirjaga
Kuulamisluuletus
Ginkgo Biloba
Dieses Baums Blatt, der von Osten
Meinem Garten anvertraut,
Giebt geheimen Sinn zu kosten,
Wie’s den Wissenden erbaut,
Ist es Ein lebendig Wesen,
Das sich in sich selbst getrennt?
Sind es zwei, die sich erlesen,
Daß man sie als Eines kennt?
Solche Frage zu erwidern,
Fand ich wohl den rechten Sinn,
Fühlst du nicht an meinen Liedern,
Daß ich Eins und doppelt bin?

Reisikirjeldused ja loodusteaduslikud tööd

muuda
  • 1790 – "Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären" ('Katse selgitada taimede metamorfoosi')
  • 1810 – "Zur Farbenlehre" ('Värvusõpetusest')
  • 1817–1829 – "Italienische Reise" ('Itaalia reis')
  • 1832–1833 – "Nachgelassene Schriften" ('Järelejäänud kirjad')

Muud teosed

muuda

Teosed eesti keeles

muuda

Antoloogias "Maailma luule. Kuldne klassika" (SE & JS, Tallinn 2006) on valimik Goethe luuletusi Marie Underi ja August Sanga tõlkes lk 115–178.

Viited

muuda
  1. ↑ Karl Otto Conrady. "Goethe. Leben und Werk." Neuausgabe in einem Band. Artemis & Winkler, München 1994, ISBN 3-538-06638-8, lk 328
  2. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 73 jj
  3. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 93.
  4. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 96
  5. ↑ Rüdiger Safranski. "Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie." Hanser, München 2013, lk 100 jj
  6. ↑ Dieter Borchmeyer. "Schnellkurs Goethe." Dumont, Köln 2005, lk 35
  7. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 319 ja 387
  8. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 506. – Rüdiger Safranski. "Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie." Hanser, München 2013, lk 328
  9. ↑ Rüdiger Safranski. "Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie." Hanser, München 2013, lk 497 jj
  10. ↑ Universität Giessen, Institut für Germanistik
  11. ↑ Bernd Witte eessõna raamatule "Johann Wolfgang Goethe: Gedichte". Reclam, Stuttgart 2005, lk 5
  12. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. Band I: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 175.
  13. ↑ Albrecht Schöne eessõna J. W. Goethe raamatule "Faust. Kommentare." Deutscher Klassiker-Verlag, Frankfurt am Main 1999, lk 37 f.
  14. ↑ Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit". 1. kd: 1749–1790. Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 208.
  15. ↑ Goethe ja Schilleri kirjavahetus
  16. ↑ Marika Villa (26. juuli 2017). "Türklannast "Luther" reformib islamit". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2017.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johann_Wolfgang_von_Goethe&oldid=6714859"