(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Gregoriuse kalender – Vikipeedia

Gregoriuse kalender

Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem. See on praegugi kasutusel Eestis (alates 14. veebruarist 1918) ja paljudes teistes riikides, olles maailmas kõige enam kasutatavaks kalendriks.

Esimene lehekülg paavsti bullast "Inter Gravissimas", millega Gregorius XIII tutvustas oma kalendrit
Saksa postmark Gregoriuse kalendri kasutuselevõtu 400. aastapäeva puhul

Ajalugu ja astronoomia

muuda
Juliuse ja Gregoriuse kalendri erinevus
Aeg (esimese aasta 1. märtsist viimase aasta 29. veebruarini) Parandus, päevi
1–100 −2
100–200 −1
200–300 0
300–500 +1
500–600 +2
600–700 +3
700–900 +4
900–1000 +5
1000–1100 +6
1100–1300 +7
1300–1400 +8
1400–1500 +9
1500–1700 +10
1700–1800 +11
1800–1900 +12
1900–2100 +13
2100–2200 +14
 
Üks esimesi uusi kalendreid. Trükitud Roomas 1582. aastal Vincenzo Accolti poolt.

Ettepaneku võtta kasutusele Gregoriuse kalender, mis kujutab endast väikest parandust Juliuse kalendris, tegi esimesena Napoli arst Aloysius Lilius ning paavst Gregorius XIII võttis selle kasutusele alates 24. veebruarist 1582 (dokument on dateeritud 1581. aastaga, sest paavsti jaoks algas aasta märtsikuuga). Juliuse kalendri järgi oli aasta keskmine pikkus täpselt 365,25 ööpäeva, kuid keskmise troopilise aasta kestus on ligikaudu 365,24219878 ööpäeva. Seetõttu lisab Juliuse kalender iga 1000 aasta kohta ligikaudu 8 ülearust ööpäeva, nii et kalendriaasta jääb päikeseaastast maha.

Gregoriuse kalender parandab lähendust, jättes iga 400 aasta kohta 3 Juliuse kalendri liigpäeva ära, nii et aasta keskmiseks kestuseks tuleb 365,2425 keskmist päikesepäeva, mis teeb keskmise astronoomilise aastaga võrreldes veaks ligikaudu 1 ööpäev 3000 aasta kohta (3 ööpäeva 10 000 aasta kohta), võrreldes kevadise pööripäeva troopilise aastaga (365,2424 ööpäeva) aga umbes poole sellest veast. Selle vea saaks kõrvaldada, kui kehtestada, et 3600-ga jaguvad aastad ei ole liigaastad. Ent ajamastaabis, mis ületab 3000 aastat, on muutuste tõttu Maa orbiidis ja ennustamatu pöörlemise tõttu eeldatavasti ebatõenäoline, et täiendavad muutused Juliuse kalendri liigaastate süsteemis võimaldaksid pikas perspektiivis saavutada suuremat täpsust aasta keskmises kestuses.

Katoliku kirik tahtis kalendrit parandada selleks, et ülestõusmispüha saaks tähistada ajal, mis lepiti kokku esimesel Nikaia kirikukogul aastal 325. Ettenähtud aeg oli pühapäev pärast Kuu 14. päeva, mis langeb kas kevadisele pööripäevale või sellest hilisemale ajale. Kevadine pööripäev langes tol ajal ligikaudu 21. märtsile. Selle kirikukogu ajal oli juba märgatud, et kevadine pööripäev oli pärast Juliuse kalendri kasutusele võtmist nihkunud. Kalendri muutmise asemel lepiti kokku, et kevadine pööripäev ei ole mitte 24. märts või 25. märts, nagu algselt, vaid alati 21. märts. Ent 16. sajandiks oli kevadine pööripäev palju rohkem nihkunud.

Peale selle oli arvutuslik Kuu, mille järgi ülestõusmispüha arvutati, fikseeritud seoses Juliuse kalendri aastatega 19-aastase metoonilise tsükli kaudu. See lähendus andis aga veaks 1 ööpäev 310 aasta kohta. Seega ei vastanud kuukalender 16. sajandiks ka tegeliku Kuuga.

Gregoriuse kalender määras aasta pikkuse korrigeerimiseks kindlaks, et 100-ga jaguvad aastad on liigaastad ainult juhul, kui nad jaguvad ka 400-ga. Seega olid eelmisel aastatuhandel aastad 1600 ja 2000 liigaastad, ent aastad 1700, 1800 ja 1900 ei olnud liigaastad. See annab 3-ööpäevase paranduse. Peale selle jäeti Gregoriuse kalendri kasutusele võtmise ajal 10 kuupäeva vahele, vt allpool. Kolmandal aastatuhandel on 8 ärajäetavat ööpäeva.

Kehtestamine

muuda
Riik Viimane päev Juliuse kalendris Esimene päev Gregoriuse kalendris
Hispaania 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Itaalia 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Poola-Leedu 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Portugal 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Prantsusmaa 9. detsember 1582 20. detsember 1582
Luksemburg 21. detsember 1582 1. jaanuar 1583
Holland 21. detsember 1582 1. jaanuar 1583
Baieri 5. oktoober 1583 16. oktoober 1583
Saksamaa (katoliiklik) 2. november 1583 13. november 1583
Austria 6. jaanuar 1584 17. jaanuar 1584
Šveits 11. jaanuar 1584 22. jaanuar 1584
Ungari 21. oktoober 1587 1. november 1587
Preisimaa 22. august 1610 2. september 1610
Norra 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Saksamaa (protestantlik) 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Taani 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Inglismaa 2. september 1752 14. september 1752
Jaapan 1. jaanuar 1753
Rootsi 17. veebruar 1753 1. märts 1753
Soome 17. veebruar 1753 1. märts 1753
Hiina 20. november 1911
Bulgaaria 31. märts 1916 14. aprill 1916
Türgi 15. veebruar 1917 1. märts 1917
Nõukogude Venemaa 31. jaanuar 1918 14. veebruar 1918
Eesti 31. jaanuar 1918 14. veebruar 1918
Rumeenia 18. jaanuar 1919 1. veebruar 1919
Serbia 18. jaanuar 1919 1. veebruar 1919
Kreeka 9. märts 1924 23. märts 1924
Egiptus 17. september 1928 1. oktoober 1928

Gregoriuse kalender määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari, mida juba kasutati esimese päevana Itaalias, Saksamaal ja mujal (jaanuariaasta), kuid mitte igal pool (näiteks Inglismaal algas aasta 25. märtsil (märtsiaasta). 1. jaanuaril 1622 kuulutati 1. jaanuar aasta esimeseks päevaks). Bütsantsis ja Venemaal algas aasta septembris, mis on traditsioonina säilinud kooli aasta algusaeg. Venemaal võeti jaanuariaasta kasutusele 1. jaanuarist 1700. (ilma Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile üleminekuta).

Uue kalendri kasutusele võtmisel jäeti vahele 10 kuupäeva, nii et 4. oktoobrile 1582 järgnes kohe 15. oktoober 1582, et parandada esimesest Nikaia kirikukogust möödunud 13. sajandi jooksul kuhjunud viga. See kohutas inimesi. Kirikut süüdistati inimeste elust päevade varastamises.

Ka kuukalendri 19-aastast tsüklit tuli parandada 1 ööpäeva võrra iga 300 või 400 aasta kohta (8 korda 2500 aasta jooksul). Faktiliselt võeti kasutusele uus ülestõusmispüha kuupäeva määramise meetod.

Mitte kõik riigid ei võtnud uut kalendrit kohe vastu. Mittekatoliiklikud maad ei tahtnud kasutusele võtta katoliiklaste leiutist. Briti impeerium (sealhulgas osa praegustest Ameerika Ühendriikidest) võttis uue kalendri vastu alles 1752. aastal. Selleks ajaks oli vaja vahele jätta juba 11 kuupäeva, nii et 2. septembrile 1752 järgnes 14. september 1752. Ka seekord inimesed nurisesid, kuid mitte sellepärast, et nende elust päevad sõna otseses mõttes ära varastati, vaid sellepärast, et neile maksti ainult tegelike tööpäevade eest, aga üüri tuli septembrikuu eest maksta täies mahus, mis tekitas majanduslikku kitsikust.

Taanis tegi eeltöö Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuks Ole Rømer.

Rootsi püüdis Gregoriuse kalendrit kasutusele võtta järk-järgult: aastal 1700 võeti vastu spetsiaalne Rootsi kalender. Alles 1753. aastal jõuti Gregoriuse kalendrini: 17. veebruarile järgnes 1. märts.

Venemaa, sealhulgas Eesti, võttis uue kalendri kasutusele alles 1918. aastal: 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar. Seetõttu on Oktoobrirevolutsiooni aastapäev nüüd 7. novembril.

Enamikus või kõigis õigeusu kirikutes on rühmitusi, kes ei ole uuele kalendrile üleminekut aktsepteerinud. Vana kalendri on säilitanud Vene Õigeusu Kirik, Serbia Õigeusu Kirik, Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik ja Jeruusalemma Õigeusu Kirik. Vana kalendri pooldajad väidavad enamasti, et Juliuse kalendri järgimise korral peegeldab liturgiline kalender maa peal igavest liturgiat taevas ning üleminek Gregoriuse kalendrile tähendaks selle kooskõla rikkumist.

Jaapanis aktsepteeriti Gregoriuse kalender 1873 Meiji reformide ajal, kuid ka senised kalendrid jäid püsima.

Gregoriuse kalendrit saab laiendada selle ametlikule kasutuselevõtule eelnenud ajale. Nii tekib proleptiline Gregoriuse kalender.

Kehtestamine Eestis ja naabermaades

muuda

Aastal 1582 võeti Gregoriuse kalender kasutusele katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu kuuluval Poola-Liivimaal, kuhu kuulus ka Lõuna-Eesti mandriosa. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ja püüdsid oma kirikupühi endiselt Juliuse kalendri järgi pidada. See ei sobinud aga katoliiklikele poolakatest võimumeestele ja pühade pidamine vana kalendri järgi keelustati. Seda pidasid protestandid oma usuvabaduse räigeks rikkumiseks ja algas kalendritüli, mis oli ägedaim Riias. Probleem lahenes alles 1625, kui Rootsi suurema osa Poola-Liivimaast, sealhulgas Eesti alale jääva osa, vallutas ja vana kalender uuesti ametlikult kasutusele võeti.

Uuesti võeti Gregoriuse kalender Eesti aladel kasutusele 20. sajandil.

Eraomanduses eestikeelsed ajalehed hakkasid esitama ilmumise kuupäeva rööpselt Juliuse ja Gregoriuse (sulgudes) kalendri järgi: Päewaleht esimesest numbrist 16.12.1905 (29.12.1905); Sakala 30.04.1909 (13.05.1909); Postimees 20.01.1910 (2.02.1910).

Lääne-Eesti saartel mindi uuele kalendrile üle 1917. aasta sügisel seoses Saksa okupatsiooniga (Ruhnul juba 1915). Ülejäänud Eestis oli Juliuse kalendri järgi viimaseks kuupäevaks 31. jaanuar 1918, mille järel võeti Gregoriuse kalender kasutusele 14. veebruarist 1918. Vahele jäetud 13 päeva kustutati kalendrist ja 1918. aasta kujunes seega 352 päeva pikkuseks. Kalendrireformi aluseks oli Lenini allkirjaga Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu (Nõukogude Venemaa Valitsus) dekreet 26. jaanuarist 1918: "Dekreet Lääne-Euroopa kalendri kehtestamisest Venemaa Vabariigis". Dekreedi 10 punkti annavad üksikasjalikud ning näitlikud juhendid kalendrivahetusega kaasnevate segaduste ärahoidmiseks, alates kuupäevade märkimisest kuni finantsarvestusteni (intresside, palkade ja pensionite arvestamine) seoses 1918. aastast eemaldatud 13 päevaga.

Gregoriuse kalendri tegelik kasutuselevõtt Venemaa keisririigi aladel toimus piirkonniti erinevatel aegadel (Ukrainas 16.02.1918 > 1.03.1918; Taga-Kaukaasias 17.04.1918 > 1.05.1918; Siberis 1.10.1918 > 14.10.1918). Kuigi Lätis ja Leedus kehtestati Gregoriuse kalender faktiliselt Saksa okupatsiooni saabudes, loetakse tehniliselt üleminekuks 1.02.1918 > 14.02.1918.

Kalendrivahetusega tekkis Eestis probleeme eestkätt Petserimaal, sest sealsed õigeusulised ja vanausulised keeldusid uut kalendrit aktsepteerimast ning pidasid oma kirikupühi vana kalendri järgi. See aga häiris tõsiselt nii koolide kui ka muude riigiasutuste tööd ja nõnda püüdis riik selle vastu suhteliselt karmide meetmetega võidelda: pühade pidamine kirikuis vana kalendri järgi keelati ning keelu rikkujatele määrati karme trahve. Ka koduseid pühade tähistamisi Juliuse kalendri järgi püüti minimeerida. See tekitas mõistagi palju paksu verd ning võõrandas eriti Petserimaa venelasi Eesti riigist. 1930. aastateks oli eesmärk sisuliselt saavutatud, ametlikku pühade tähistamisi vana kalendri järgi sisuliselt enam polnud, küll aga jätkus nende pidamine pereringis.

Aasta jaotamine

muuda

Gregoriuse kalendris jaguneb aasta 12 kuuks:

Number Nimetus Pikkus (ööpäevades)
1 Jaanuar 31
2 Veebruar 28 või 29
3 Märts 31
4 Aprill 30
5 Mai 31
6 Juuni 30
7 Juuli 31
8 August 31
9 September 30
10 Oktoober 31
11 November 30
12 Detsember 31

Keskmise aasta pikkus on 365,2425 ööpäeva = 8765,82 tundi = 525 949,2 minutit = 31 556 952 sekundit.

Lihtaasta pikkus on 365 ööpäeva = 8760 tundi = 525 600 minutit = 31 536 000 sekundit.

Liigaasta pikkus on 366 ööpäeva = 8784 tundi = 527 040 minutit = 31 622 400 sekundit.

(Mõned aastad võivad sisaldada liigsekundeid.)

Teised kalendrid

muuda

Gregoriuse kalendrit kasutatakse tänapäeval praktilistel kaalutlustel maailmas laialdaselt. Samal ajal kasutatakse paljudes riikides ka muid kalendrisüsteeme, mis võivad olla viidud vastavusse Gregoriuse kalendriga. Erinevused võib olla näiteks ainult aastaarvus, kuude nimetustes vms.

Vaata ka

muuda