Hiis

See artikkel räägib pühapaigast; ajakirja kohta vaata artiklit Hiis (ajakiri); usuühingu kohta vaata artiklit Hiis (usuühing)

---

Hiis on looduslik pühapaik, kus taotleti rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste, esivanemate) soosingut. Tänapäeval mõistetakse hiie all peamiselt püha puudesalu, aga ka teisi looduslikke pühapaiku nagu kivid, jõed, ojad, allikad ja põlispuud.

Ehkki sõna hiis seostub eelkõige eesti rahvapärimusega, kõneldakse eesti keeles hiitest ka teiste maade, eelkõige küll loodususundite usundite kontekstis.

Etümoloogia

Tuleneb uurali sõnatüvest * šijte või * šijta (* šejte või * šejta), mille š-täht on ajapikku h-täheks muutunud. Algne tähendus: põõsad, heinamaa, ohvrikivi või ohverduse püha koht.

Sõnad hiis ja hiid on sama päritolu. Soome keeles tähendab hiisi hiiglast, keda tavaliselt kujutletakse deemonlikuna. Lääne-Soomes on tuntud muistsed ohvrikivid hiidenkivit.

Ilmar Talve arvates hiisi algne tähendus oli ilmselt kultuspaik, sealt kandus see üle paiga kaitsevaimule, siis metshaldjale ja lõpuks hiiglasekasvu kurivaimule. Sõna tähendust läänemeresoome keeltes on käsitlenud Mauno Koski oma raamatus "Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue".

Traditsioon

Muinsuskaitsealune ohvrikivi Viljandi maakonna Viiratsi valla Vasara külas.

Maausuliste definitsiooni järgi on hiis põlisrahva poolt traditsiooniliselt pühaks peetud ja kogukondlikult kasutatud kompleksne maa-ala, mis ühendab suuremal maa-alal asuvaid pühi puid, kivi, allikat, veesilma, ohvrilohku, kalmeid, kiige-, tantsu ja palvuskohta.

Hiied on tavalised Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis. Kõige vähem leidub hiielaadseid pühapaiku ajaloolisel Võru- ja Viljandimaal. Viimastes kummardati pigem üksikuid hiiepuid.

Rahvakalendri tähtpäevadel ja -aegadel, hingedeajal, põllutööde alguses ja lõpus käidi hiies palvetamas ja ande viimas. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada.

Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega (kajastus muistsest metsa matmise kombest; Hiiela kui Toonela analoog), aga arheoloogilised leiud seda oletust ei kinnita.

Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid. Pole üheselt teada, keda hiies paluti. Taara tammikud on pseudomütoloogia nähtus. Varaseimas piiblitõlkes kasutatakse hiie mõistet paganliku viljakusjumalanna Ašera (Ištar, Astarte) tõlkevastena. Kesk-Eestis segunesid hilisemal perioodil Tõnni kultus ja hiie kultus, tõnnivakka hoiti hiies.

Oskar Loorits kirjutab "Eesti rahvausundi maailmavaates": "Nõndaviisi on kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell seelletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele. /.../ Saksa vaimsus ja orjaaja miljöö tõrjuvad meil austava suhtumise looduselle kui omataoliselle sõbrale järjest enam tahaplaanile ja nihutavad esikohale sootu uue ja endiselle elutundele otse vastaka püüu ekspluateerida loodusvägesid ja -jõude kõige toorema egoismiga ja kõigi mehhaaniliste abinõudega, mida keskaja katoliiklik Lääne-Euroopa meile külluses importeeris".

Teistes maades

Looduslikke pühapaiku on teistelgi rahvastel. Ühest Itaalias asunud ning Dianale pühendatud hiiest alustab oma arutlust ja reisikirja "Kuldne oks" tuntud briti antropoloog James George Frazer. Dodones asub tamm, mis on pühendatud Zeusile. Kreekas on olnud ka Demeterile, Aresele, Hermesele ja Artemisele pühendatud tammesid.

Hiielaadsed pühapaigad on olulised ka Jaapani põlises shinto usus.

Uueaegsed hiied

Ehkki levinud arvamuse kohaselt peaks kõik hiied olema muistsed, on neid tänapäeval ka juurde rajatud. On juhtumeid, kus eraisikud on oma maadele eraotstarbeks hiisi istutanud või metsas kujundanud. 20. sajandil loodud hiitest tuntuim on Sõjamäe hiis Tallinnas, mis rajati 1920. aastate lõpul Eesti Kultuuriajaloolise Seltsi ettepanekul. Selliste hiite kultuslik (ja usundilooline) väärtus sõltub kohalike inimeste arvamusest, ajaloolist või arheoloogilist väärtust neil siiski ei ole.

Hiitega seotud üleloomulikke olendeid

Folklooris tuntud:

• hiie noormees: teada kaude samanimelisest regilaulutüübist
• hiie hobune: teada Saaremaa hobusemängust

Konkreetsete hiiekohtadega seotud:

• hiieneitsid: teada Harjumaalt ning Kassarist Esiküla ja Taguküla vahelisest hiiekohast [1]
• hiiekoerad: teada Kassarist ning regilauludest
• Sinialliku Tölp (Saula Siniallikad Harjumaal)

Mujal:

• hiie põder: soome hiiden hirvi [2]

Hiiega seotud regilaulutüübid

• Ristitud mets, vt Uku Masingu artiklit "Ristitud mets" (avaldatud kogumikus "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt", Ilmamaa, Tartu 1993)
• Hiie noormees (vt Mauno Koski "Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue")

Eesti põlis- ja hiiepuid

• Ilumäe hiiepärn
• Tülivere hiietamm
• Mäesuitsu ohvripärn
• Upsi tamm
• Pühajärve sõja tamm
• Tamme-Lauri tamm
• Ülendi hiiepärn

Hiiekohti Eestis 21. sajandil

• Pühajärv Otepää kihelkonnas
• Kaali järv Püha kihelkonnas
• Ebavere mägi
• Tammealuse hiis ehk Samma hiis Mahu ehk Viru-Nigula kihelkonnas
• Paluküla hiiemägi Rapla kihelkonnas Kehtna vallas
• Purtse hiiemägi Lüganuse vallas ja kihelkonnas
• Kunda hiiemägi
• Lehmja tammik Jüri kihelkonnas
• Panga pank Mustjala kihelkonnas
• Taevaskoda Võnnu kihelkonnas
• Kiigeoru hiiesalu Võnnu kihelkonnas
• Vana-Vigala ohvrihiis
• Maardu hiiemets Jõelähtme kihelkonnas

Vaata ka

• auhind Hiie sõber
• Hiiemägi

Välislingid

• Merili Nael. Muinsuskaitse all olevad hiiepaigad ei ole kaitstud. ERR Uudised, 07.04.2011.
• Valik hiiekohti praeguste maakondade kaupa (Maavalla Koda)
• Mälestusi hiiekohtadest (O. Loorits, "Endis-Eesti elu-olu II"
• Annemägi (M. Eisen "Esivanemate varandus")
• Regilaulutüübi "Hiie noormees" näited "Eesti rahvalaulude antoloogias"
• Hiitega seonduvad muistendid rahvausundi ja muistendite andmebaasis Rehepapp
• Hiitest Maavalla Koja veeblehel
• Auli Küti uurimus "Pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid pärimustekstides"
• Artiklikogumik "Looduslikud pühapaigad, väärtused ja kaitse

Kirjandust

• "Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses", koostanud Mari-Ann Remmel. Eesti Kirjandusmuuseum 1998