Mihhail Kutuzov

Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski (vene keeles Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов Смоленский) (5. vkj 16. september 1745 Peterburi – 28. aprill 1813 Bunzlau (tänapäeval Bolesławiec, Poola)) oli Vene väejuht, kindralfeldmarssal ja krahv.

Elulugu

Mihhail Kutuzov asus 1759. aasta juulis õppima Suurtükiväe- ja Insenerikooli, mille lõpetas 1. jaanuaril 1761 insener-praporštšiku auastmes ning suunati 28. veebruaril 1761 teenistusse Insenerikorpusse. Kutuzov on pärit Moskoovia tatari juurtega (Kutuz) bojaarisuguvõsast.

Tal oli üle 6000 pärisorja (meesterahvast) ning Vene kindralite memuaarides (kindral Jermolov "Borodino lahingust" jt kindralid ) oli ta põhihobiks 13–14 aastased pärisorjadest tütarlapsed.^[1]

Seosed Eestimaaga

Mihhail Kutuzov oli 1. märtsist 1761 kuni 1762. aastani Eestimaa ja Peterburi kubermangu kindralkuberner hertsog Peter August Friedrich Holstein-Becki tiibadjutandiks ja kantselei juhatajaks.

21. augustil 1762 määrati Kutuzov juba kapteni auastmes Aleksandr Suvorovi juhitava Astrahani jalaväepolgu roodukomandör.

1764. aastast teenis Venemaa vägedes Poolas ja osales sõjategevuses Rzeczpospolitaga.

1767. aastal määrati ta Senati seadusandluse ettevalmistamisega tegeleva juriidilise alamkomisjoni juriidiliseks sekretäriks, kindralprokurör A. Vjazemski käsutusse ja 17. augustist 1767 uue seadusandluse loomiskomisjoni.

Sõjaväekarjäär

Kutuzov alustas oma sõjaväekarjääri Katariina II favoriidi juures poolteenrina, kus sai kõrgseltskonnas hüüdnimeks "kofeinik" (vene keeles, ek kohvitooja). Oli kaval intrigant kuid andetu väejuht.^[1]

Kutuzov osales sõjategevuses aastatel 1768–1774: 1769. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta Pjotr Rumjantsevi armee juures ooberkindralkortermeistriks. Vene-Türgi sõdades teenis Aleksandr Suvorovi alluvuses ning ilmutas julgust Türgi kindluse Izmaili ründamisel 1790. aastal (oli 1 ründekolonni ülem).

Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov parema silma vigastuse, mille varjamiseks kasutas vahel silmasidet.

Kutuzov oli Rumeenias asuva vene väe juhatajana Venemaa-Türgi rahu sõlmimija Osmani Impeeriumi pealinnas Konstantinoopolis (1812. aastal), mille tulemusena sai Venemaa Türgilt endale Bessaraabia (tänapäeva Moldaavia). Kahtlustati Türgile kasuliku rahusõlmimise järel isikliku kasu saamist.^[1]

Kutuzov osales 1806.–1812. aasta Vene-Türgi sõjas. Ettekande järel keisrile Kutuzovi poolt lojult juhitud sõjategevuse ja sõjaväekassa omastamise kohta ning ka Türgiga sõlmitud halva rahulepingu tõttu vallandas keiser Kutuzovi sõjaväest.^[1]

20. augustil 1812 määras Aleksander I Kutuzovi Barclay de Tolly asemel Napoleoni eest taganevate Vene armeede ülemjuhatajaks. Määramise põhjused on senini vaid oletatavad.

Kutuzovi juhtimisel kaotati Borodino lahing (1812), mille tagajärjel loovutati Moskva Napoleoni vägedele.^[1]

Kohe Borodino lahingu lõppedes teatas Kutuzov keiser Aleksander I-le (kes põgenes sõja alguses koos vend Konstantiniga Peterburi) Vene vägede suurest võidust. Saades Kutuzovi teate võidust autasustas keiser teda.^[1]

Hiljem, saanud teada Kutuzovi valest, ei võtnud keiser talle antud autasu ja kindralfeldmarssali aukraadi tagasi. Põhjus oli vene ajaloorevisjonistide arvates see, et 12 kubermangus toimunud 1812. aasta sügistalvel talurahvarahutuste, ka Liivimaal, verise ning julma mahasurumise eest (mida praegune Venemaad valitsevajad salastavad siiani) ja Aleksander I eneseuhkuse poolest, et tema võitis Borodino lahingu.^[1]

Tema adjutandiks 1812 oli Raasiku ja Kambi mõisnik ooberstleitnant Woldemar von Löwenstern (1776–1858).^[2]

Kutuzovi väejuhtimisel on toimunud 2 suuremat lahingut (1805 Austerlitz, 1812 Borodino), mis mõlemad tema juhtimisel kaotati Napoleonile.

Surm

Mihhail Kutuzov suri Napoleon I vastase sõjakäigu ajal Sileesias 13. juunil 1813. Tema põrm toimetati Peterburi ja maeti Peterburi Kaasani katedraali juurde.

. 4. septembril 1933 avati VK(b)P Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri Sergei Kirovi korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud Religiooniajaloo muuseumiks, levinud kuulujutu kontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas kivist sarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, misjärel hauakamber suleti^[3]. Suure Isamaasõja ajal kasutati 1812. aasta isamaasõja kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati Kutuzovi orden, mis oli üks NSV Liidu tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.

Vene keiserriigi suurimad väejuhid 18-19 sajandil olid välismaalased, kuid vene šovinismi eesmärkidel on tõstetud vene nimedega teisejärgulised-andetud väejuhid esimesteks.^[1]

Pärast II maailmasõda loodi Poolas Nõukogude vägede (Nõukogude armee Põhjagrupi) kasutuses olnud territooriumil Mihhail Kutuzovi muuseum, mis aga tuli 1991. aastal koos vägedega evakueerida ning muuseumieksponaadid üle anda Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumile. Esemed on nüüd eksponeeritud Peterburis asuvas Suurtükiväe, Inseneri- ja Sidevägede Muuseumi (Музей артиллерии, инженерных войск и связи в Санкт-Петербурге) Kutuzovi saalis.

Stalin korraldas II maailmasõja ajal Kutuzovi kui geniaalse väejuhi kultuse, et õigustada Punaarmee lüüasaamist ja taganemist Moskvani 1941. aastal. (Kutuzovi geniaalsuse ja väljamõeldud vapruse ülistamise eest on sadu nõukogude ja vene ajaloolasi saanud teaduskraade, kuna see oli-on vastavuses riigi määratud poliitilise suunaga ajaloo tõlgendamisel).^[4]

Perekond

Abiellus Jekaterina Ilinitšna Bibikovaga (1754–1824), kes oli Tuula relvatehase ülema, insener-kindral-porutšik Ilja Aleksandrovitš Bibikovi (1698–1784) tütar. Abielust sündisid:

Nikolai (suri noorelt)
Praskovja (1777–1844), abiellus salanõunik Matvei Fjodorovitš Tolstoiga (1772–1815), 11 lapse ema
Anna (1782–1846), abiellus 1802. aastal kindralmajor Nikolai Zaharovitš Hitrovoga (1779–1826)
Jelizaveta (1783–1839), abiellus 1802. aastal Vene armee tiibadjutandi krahv Berend Gregor Ferdinand von Tiesenhauseniga (1782–1805) ja aastal 1811 kindralmajor Nikolai Fjodorovitš Hitrovoga (surnud 1819)
Jekaterina (1787–1826), abiellus ratsaväekindrali krahv Nikolai Danilovitš Kudaševiga (1784–1813) ja pärast tema surma kindralmajor Ilja Stepanovitš Sarotšinskiga (1788–1854)
Darja (1788–1854), abiellus Peterburi asekuberneri Fjodor Petrovitš Opotšininiga (1779–1852), kes sai Püha Andrease ordeni (1850)

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Понасенков Е. Н. Первая научная история войны 1812 года, 3 издания: 2017, 2018, 2020.
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123
↑ Сердце фельдмаршала Кутузова
↑ J.Ponasenkov "Esimene teaduslik ajalugu 1812a sõjast" 2015

Kirjandus

"Mihhail Illarionovitš Kutuzov" (1945)

Välislingid

Eelnev Moritz von Lacy	Leedu kindralkuberner 1799 – 1801	Järgnev Levin August von Bennigsen
Eelnev Peter Ludwig von der Pahlen	Peterburi sõjakuberner 1801 – 1802	Järgnev Mihhail Kamenski
Eelnev Aleksander Tormasov	Kiievi sõjakuberner 1806 – 1809	Järgnev Jakov Lobanov-Rostovski
Eelnev Aleksandr Mihhailovitš Rimski-Korsakov	Leedu kindralkuberner 1809 – 1811	Järgnev Ivan Stepanovitš Guriel

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Понасенков Е. Н. Первая научная история войны 1812 года, 3 издания: 2017, 2018, 2020.

[2] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123

[3] Сердце фельдмаршала Кутузова

[4] J.Ponasenkov "Esimene teaduslik ajalugu 1812a sõjast" 2015

[1]

[2]

[3]

[4]