(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Vilepuhuja – Vikipeedia Mine sisu juurde

Vilepuhuja

Allikas: Vikipeedia

Vilepuhuja (toortõlge ingliskeelsest terminist whistleblower) ehk vihjeandja (eesti omasõna)[1] on inimene, kes annab teada avaliku huvi seisukohalt olulisest vääritust teost (näiteks ebaseaduslikust või ebaeetilisest käitumisest, sh korruptsioonist) ning sellest tekkinud või tekkida võivast kahjust asutuse- või organisatsioonisisestele või -välistele uurimisorganitele või avalikkusele.[2]

Vääritust teost teatamine on vilepuhumine (inglise keeles whistleblowing).

Terminitest

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste "vilepuhumine" pärineb kaudselt (täpne terminin on "vilistamine") spordi sõnavarast ja viitab algses tähenduses kohtunikule, kes vile puhumisega peatab vea kahtlusel mängu. Teise seletuse kohaselt on mõiste pärit korrakaitsest, viidates politseinikule, kes palub pealtnägijatelt vilega abi kurjategija tabamisel. Nii või teisiti on mõistel vilepuhumine algusest peale positiivne tähendus: vilepuhuja püüab oma tegevuse kaudu kellegi tehtud veale või tekitatud ohule tähelepanu juhtida.[3]

Termini "vilepuhuja" võttis 1970. aastatel kasutusele Ameerika Ühendriikide kodanikuühiskonna aktivist Ralph Nader ja see levis kiiresti üle maailma. Naderi eesmärgiks oli uue terminiga eristada organisatsiooni või avalikkuse huvides informatsiooni edastava inimese käitumist "keelekandja", "pealekaebaja", "koputaja" või "reeturi" mõistest, millega inimest võidakse sellise käitumise pärast sildistada.[4]

Terminina on eestikeelne "vilepuhuja" ingliskeelse whistleblower'i vastena avalikus kasutuses kinnistumas.[viide?] Eesti õigusaktides seda siiski veel ei kasutata. Terminite "korruptsioonijuhtumist teatanud isik" (§ 6 lg 4) ja "teavitaja" (§ 6 lg 3)[5] ebaõnnestunud vaheldumine korruptsioonivastase seaduse viimases redaktsioonis[6] annab märku sellest, et uue korruptsioonivastase seadusega ei loodud veel ühest vastet inglise terminile whistleblower ('vilepuhuja'), mis on saanud maailmas sama levinud tähistuseks kui ombudsman. Küllap annab see segadus vilepuhuja eestikeelse vastega märku ka sellest, et õiguslik regulatsioon ei ole veel ammendav.[7]

Termini whistleblower eesti vastet "vilepuhuja" on ka kritiseeritud kui kunstlikult kõlavat toortõlget, mille tähenduslik taust jääb segaseks[8]. Eesti Ajakirjanike Liit eelistab selles tähenduses sõna "häireandja"[9] või ka "vihjeandja". Välja on pakutud ka sõna "lokulööja" – lokulauda kasutati vanasti inimeste kokkukutsumiseks, sealhulgas ka tulekahjust teada andmiseks.[8] Eesti Keele Instituudi hallatavas Sõnaveebis on "vilepuhuja" esitatud kui mõiste "vihjeandja" sünonüüm.[1]

Vilepuhumise kriteeriumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vilepuhumise olulisimad kriteeriumid on

  • vääritu teo toimumine;
  • teavitaja heausksed motiivid ning avalik huvi;
  • teavitaja tööalane seotus asutuse või organisatsiooniga, mille suhtes vääritu teo kahtlus on tekkinud.

Vääritu tegu ei pea alati tähendama konkreetset tegevust, see võib seisneda ka tegevusetuses. Kindlasti on aga nii tegevuse kui tegevusetusena aset leidnud vääritu teo puhul oluline, et tegemist oleks piisavalt tõsise juhtumiga, mille puhul võiks eeldada avaliku huvi olemasolu. Viimast tuleks tõlgendada konkreetset vääritut tegu silmas pidades ning juhtumi olulisust riigi turvalisuse, valitsemise hea tava, rikkumata keskkonna jne seisukohalt kaaludes.[10] Omakasupüüdlikel motiividel toimuva või ebaproportsionaalse teatamise vältimiseks on Standing Committee on Standards in Public Life soovitanud avaliku ja erasektori organisatsioonidel välja töötada asutusesisesed teatamise protseduurid. Heausksuse kriteeriumi rikkumise või avaliku huvi mittetõestamise eest otsest karistust tavaliselt ette ei nähta, kuid samal ajal ei rakendu sellisel juhul ka teavitaja kaitsemeetmed.[11] Vääritust teost teatamisel on oluline teavitaja tööalane seotus organisatsiooniga – ajakirjanikku, tavakodanikku või organisatsiooniga mitteseotud isikut, kes võivad samuti lähtuda avalikust huvist, ei saa organisatsioonivälise isiku staatuse tõttu vilepuhujaks pidada.[12]

Vilepuhujakaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses korruptsiooni ning teiste õigusrikkumiste ja ebaeetilise käitumise avalikustamisega on maailmas viimastel aastakümnetel üha enam rakendamist leidnud vääritust teost teatanud isiku ehk vilepuhuja kaitse (inglise keeles whistleblower protection). Vilepuhujakaitse küsimusega tegelevad pidevalt Transparency International ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee[13]. Rahvusvahelisel tasandil seisab vilepuhujate õiguste eest ka organisatsioon Whistleblowing International Network.[14][15]

Vilepuhujakaitse eesmärgiks on julgustada organisatsiooni töötajaid teatama vääritutest tegudest asutusesiseseid üksuseid või pädevaid uurimisasutusi, tagades samal ajal kaitsemeetmed teavitaja võimaliku tagakiusamise või karistamise korral.[16] Vilepuhuja õiguste kaitse kõrval tuleb niisama oluliseks pidada ka laiema teatamiskultuuri soodustamist, millega ühiskonda ja organisatsioone järk-järgult suunatakse teavitajate suhtes mõtteviisi muutma, nähes nendes eeskätt tunnistajat, mitte pealekaebajat.[17] Sellekohase selgitustööga tegeleb Eestis Transparency Internationali allorganisatsioonina ühing Korruptsioonivaba Eesti. Vilepuhujate ja nende kaitse küsimustega tegelemine peaks kandma sõnumit, et riik toetab mistahes seaduse­rikkumiste päevavalgele toomist ning ühiskonna avatust ja läbipaistvust.[18]

Eesti seadusruumis eraldi vilepuhumist ja vilepuhujakaitset käsitlev seadus puudub,[19] teavitaja õiguskaitse olukorra hindamiseks tuleb läbi vaadata mitmed seadused: korruptsioonivastane seadus,[20] karistusseadustik, tunnistajakaitse seadus, avaliku teenistuse seadus, töölepingu seadus, keskkonnavastutuse seadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus.[21] Transparency Internationali 2013. aasta aruandest "Vilepuhumine Euroopas" selgub, et Eesti kuulub 27 Euroopa Liidu liikmesriigi seas nende maade rühma, kus korruptsioonist teavitajad saavad vaid osalist kaitset. Selles rühmas on 16 riiki. Neljas riigis on olukord hea ja seitsmes riigis ei pakuta korruptsioonist teavitajatele peaaegu mitte mingisugust kaitset. Eesti Korruptsioonivastases seaduses sisalduv regulatsioon on teavitajate õiguste ja huvide kaitsmiseks ebapiisav, Eesti seadusandlus korruptsioonist teatamist ei erguta.[22]

Paralleelselt Transparency Internationali Euroopa Liidu analüüsiga tellis ühing Korruptsioonivaba Eesti arvamusküsitluse, et teada saada, kuidas on viimasel ajal muutunud Eesti elanike hoiakud seoses korruptsioonist teatamisega ehk vilepuhumisega. Saar Polli 26. septembrist kuni 17. oktoobrini 2013 läbi viidud küsitlus näitas, et 80,5% küsitletutest suhtus korruptsioonist teavitajatesse positiivselt (kindlasti kiidab heaks või ilmselt kiidab heaks); negatiivselt suhtus teavitajatesse 10,9% (ilmselt mõistab hukka või kindlasti mõistab hukka); 8,6% küsitletud inimestest ei osanud vastata. 43,1% inimestest arvas seejuures, et korruptsioonist on võimalik alati või enamasti teatada ilma sanktsioonideta. Samas arvas koguni 45,5% küsitletutest, et ilma sanktsioonideta ei ole võimalik korruptsioonist teada anda. 11,5% küsitletutest ei osanud sellele küsimusele vastata.[22]

Eesti vilepuhujad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 2007. aasta märtsis kerkis esile vääritust käitumisest teatamise juhtum, kui Tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja Peeter Mardna rääkis Eesti Televisiooni saatele "Pealtnägija" antud intervjuus (oli eetris 14. märtsil 2007), kuidas mõned Eesti arstid müüvad Soome narkomaanidele psühhotroopsete ainete retsepte.[23] Ta õigustas intervjuu andmist lootusetusetunde ja asjaoluga, et intervjuu initsiatiiv ei tulnud tema poolt. Tervishoiuameti peadirektor Üllar Kaljumäe algatas juurdluse ja mõistis Mardnale selle intervjuu eest distsiplinaarkaristuse, kuna ta oli näidanud teleekraanil täidetud retsepte, rikkudes sellega delikaatsete isikuandmete kaitse nõudeid. "Pealtnägija" ajakirjanik Mihkel Kärmas Kaljumäega ei nõustunud, leides, et Mardna karistamine on arusaamatu ja otsitud ning et Eestis valitseb trend, et probleemist rääkivaid inimesi karistatakse, selle asemel et probleemiga tegeleda.[24][25] Tollane sotsiaalminister Toomas Vilosius juhtis tähelepanu asjaolule, et midagi on valesti, kui avalik teenistuja saab probleemile tähelepanu juhtida ainult ise seadust rikkudes. Erinevates artiklites ilmunud arvamusavaldused ning lugejate kommentaarid olid valdavalt Mardna poolt: tal oli õigus petiseid arste paljastada ja tema tegutsemist poleks tohtinud talle süüks panna.
  • Silver Meikar võttis 22. mail 2012 Postimehes üles küsimuse erakondade mustast rahastamisest,[26] tunnistades, et oli korduvalt annetanud Reformierakonna kassasse raha, mis ei olnud tema oma ja mille päritolu ta ei teadnud. Seejuures nimetas ta asjaga väidetavalt seotud Reformierakonna kõrgeid juhte, kelle käest ja teadmisel raha "annetamiseks" tuli, ja teatas, et sarnaselt on Reformierakonda toetanud kümned liikmed. Keegi ei olnud seejuures tehingust otsest isiklikku kasu saanud ning raske oli olnud öelda "ei", kui erakond abi palus. Meikar kahetses sealsamas, et oma nõustumise ja vaikimisega olid tema ja ta erakonnakaaslased võimaldanud sellisel rahapesumasinal edukalt toimida. Oma paljastust motiveeris ta sellega, et oli viimane aeg rääkida rahastamisest avalikult tõtt, vastasel korral oleks hävitatud mitte ainult võimalus muuta poliitika ausamaks, vaid seatud ohtu Eesti riiklik julgeolek, tulevik ja iseseisvus. Samal päeval alustas Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust Karistusseadustiku § 4021 tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest. Oktoobris lõpetati uurimine küllaldaste tõendite puudumise tõttu, kuid endiselt jäid üles kahtlused. 24. oktoobril 2012 visati Silver Meikar erakonnast välja. Ajakirjanduses pälvis selline otsus valdavalt hukkamõistu.[27] "See, kuidas Reformierakond on praegu toimetanud ja erakonnasisene vilepuhuja on risti löödud, saadab (ühiskonnale) kummalise signaali," leidis ka ühingu Korruptsioonivaba Eesti tolleaegne juht Asso Prii.[28] Reformierakonna rahastamisskandaal andis politoloog Tõnis Saartsi arvates kolm olulist tulemust: algas debatt erakondade rahastamise ja nende rolli üle ühiskonnas, kadus piir "heade" ja "halbade" erakondade vahel ning süvenes valijate usaldamatus erakondade vastu.[29]
  • Narva linnavõimule oli mõnda aega pinnuks silmas linnavara- ja majandusameti direktori kohusetäitja Tamara Luigas, kes oli asutuse siseselt ja ka avalikult juhtinud tähelepanu linnavaraga sahkerdamisele ja ehitushangete kindlale seltskonnale kättemängimisele. Ta vallandati pärast seda, kui ta süüdistas sellega seotud poliitikute ja ärimeeste võrgustikku hangete ja lepingute eeskirjade eiramises. Aastatel 2011 ja 2012 tuli ta kohtus kaks korda võitjaks ja sai oma töökoha alles hoida, kuid lõpuks jäi ikkagi tööst ilma, kui linn tema juhitud osakonna laiali saatis.[30][31]
  • Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadur Keegan McBride pöördus 14. märtsil 2019 konfidentsiaalsust nõudes ülikooli rektori Jaak Aaviksoo poole ning tutvustas järgneval päeval toimunud kohtumisel rahastuspettuse kahtlusi. Kuna ülikoolisisene audit rikkumisi ei tuvastanud, pöördus teadur ajakirjanduse poole, milles 22. augustil 2019 avaldatud materjalidega tutvumise järel prokuratuur algatas kriminaalasja soodustuskelmuses ning ülikool algatas uurimiskomisjoni teadusprorektori juhtimisel. Kuigi ülikooli uurimiskomisjon ei leidnud taas rikkumisi, leidis haridusministeeriumi uurimine "süsteemseid puudusi Tallinna Tehnikaülikooli projekti- ja personalijuhtimises", keskastme juht mõisteti süüdi allkirjade võltsimises ja prokuratuuri poolt esitati kahtlustus e-valitsemise professor Robert Krimmerile ning otsiti läbi ta kabinet. Kevadel 2021 pole Euroopa Pettustevastase Ameti uurimine ja prokuratuuri uurimine soodustuskelmuses veel lõpule jõudnud.[32][33][34][35][36][37][38][39][40]

Järeldused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vilepuhumine nõuab julgust mis tahes tasandil. See võib kaasa tuua erakonnast väljaheitmise, nagu Silver Meikari puhul. Aga võib tähendada ka 35 aasta pikkust vangistust, mis tabas Iraagi ja Afganistani sõjakuritegude kohta WikiLeaksile dokumente lekitanud USA sõjaväelast Bradley Manningut.[18][41] Endise Luure Keskagentuuri töötaja Edward Snowdeni paljastuste kaudu jõudis üldsuse teadvusse, et Facebooki, Google’i, Skype’i ja teiste infotehnoloogiliste kanalite kaudu vahendatavat teavet võivad ebaseaduslikult lugeda, kuulata ja salvestada kõrvalised isikud.[18] Näeme, mis on toimunud Julian Assange’i, Bradley Manningu ja Edward Snowdeni ümber. Inimühiskond ei ole ideaalne, kuritarvitusi esineb ikka. Vahel on hädasti vaja vilepuhujat, kes suurimaist ja salajasimaist kuritarvitusist ühiskonnale teada annaks.[42] Avalikustamine võib kaasa tuua tagasilööke, kuid laias laastus aitab see igal juhul võidelda ebaseaduslike või koguni inimsusvastaste tegude kinnimätsimisega.[18]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Sõna "vihjeandja" Sõnaveebis[alaline kõdulink], vaadatud 24.06.2021.
  2. ↑ "vilepuhuja". Sõnaveeb. Vaadatud 9.2.2020. 2 | keegi, kes annab avalikkusele teada oma organisatsiooni väärast käitumisest, nt varjatud, ebaseaduslikust tegevusest[alaline kõdulink]
  3. ↑ Sihver 2007, lk 7.
  4. ↑ Nii nagu enamik Ida-Euroopa riike, seisab ka Eesti silmitsi nõukogude ajast pärit negatiivse suhtumisega teavitamisse.
  5. ↑ Niisamuti § 6 lg 2.
  6. ↑ Korruptsioonivastane seadus www.riigiteataja.ee (vaadatud 8.11.2013)
  7. ↑ Tanel Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (II)[alaline kõdulink] Õiguskeel, 2013/1.
  8. ↑ 8,0 8,1 Sirje Toomla: Keele teritaja: vile või lokulaud" Tartu Postimees, 5. september 2019
  9. ↑ Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse avaldus ohust häireandjatele[alaline kõdulink]
  10. ↑ Sihver 2007, lk 74.
  11. ↑ Sihver 2007, lk 34.
  12. ↑ Sihver 2007, lk 8.
  13. ↑ Vaata Parlamentaarse Assamblee dokumente, näiteks resolutsiooni 1729 (2010) Protection of "whistle-blowers".
  14. ↑ Whistleblowing International Network whistleblowingnetwork.org (vaadatud 15.11.2013)
  15. ↑ Ekspert: vilepuhuja tõstatatud probleemiga tuleb tegeleda www.transparency.ee (vaadatud 7.11.2013)
  16. ↑ Sihver 2007, lk 2.
  17. ↑ Sihver 2007, lk 76.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Vilepuhumine muudab maailma klaarimaks Äripäev, 3. juuli 2013.
  19. ↑ EESTI Hinnang: osaline kaitse (partial) – Informatsioon on pärit rahvuslikust taustauuringu raportist: Asso Prii. Alternatiiv vaikimisele: Vilepuhujate tõhusama kaitse ja toetuse suunas Euroopa Liidus. Riigipõhine raport: Eesti. (Eesti: September 2012)
  20. ↑ Teavitajakaitset käsitleb 1. aprillil 2013 jõustunud Korruptsioonivastase seaduse (KVS) uue redaktsiooni § 6.
  21. ↑ "Providing an Alternative to Silence: Towards Greater Protection and Support for Whistleblowers in the EU. Country Report: Estonia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2014. Vaadatud 14. novembril 2013.
  22. ↑ 22,0 22,1 Ühing: Korruptsioonist teavitajad vajavad paremat kaitset, kuid hoiakud juba paranevad www.transparency.ee (vaadatud 8.11.2013)
  23. ↑ Tööandja näeb Peeter Mardnas võimalikku mainekahjustajat[alaline kõdulink] Postimees, 31. märts 2007.
  24. ↑ Retseptiärist rääkinud Peeter Mardna sai karistada[alaline kõdulink] Postimees, 18. aprill 2007.
  25. ↑ Retseptiäri paneb ameti vaid käsi laiutama Postimees, 2. märts 2009.
  26. ↑ Silver Meikar: erakondade rahastamisest. Ausalt. Postimees, 22. mai 2012.
  27. ↑ "Rain Kooli: Reformierakond algatas inetu kättemaksuoperatsiooni" ERR, 23. oktoober 2012 (vaadatud 11. novembril 2013).
  28. ↑ Asso Prii: sõnumitooja hukkamine võimuerakonna poolt on kummastav ERR, 26. oktoober 2012 (vaadatud 11. novembril 2013).
  29. ↑ Tõnis Saarts. "Reformierakonna rahastamisskandaali kolm põhjapanevat tulemit" ERR, 18. oktoober 2012 (vaadatud 11. novembril 2013).
  30. ↑ Narva vallandas kahtlastele tehingutele tähelepanu juhtinud ametniku Äripäev, 9. jaanuar 2012.
  31. ↑ Narva kaotab ametnikust vabanemiseks ameti Postimees, 23. mai 2012.
  32. ↑ "OGI projekti juhtumi ajajoon". Tallinna Tehnikaülikooli veebisait. 6. september 2019. Vaadatud 7. mail 2021.
  33. ↑ Oliver Kund (16. september 2020). "Areng Nurkse uurimises: TTÜ keskastmejuht võltsis korduvalt professori allkirju". Eesti Päevaleht. Vaadatud 7. mail 2021.
  34. ↑ Martin Laine, Oliver Kund (22. august 2019). "TTÜ vilepuhuja: "Tekkis tunne, nagu oleksin jõugus"". Postimees. Vaadatud 7. mail 2021.
  35. ↑ Oliver Kund, Martin Laine (22. august 2019). "TTÜ hämar saladus: mainekas instituut pettis süsteemselt välja eurotoetuseid". Postimees. Vaadatud 7. mail 2021.
  36. ↑ Oliver Kund (15. juuni 2020). "Prokuratuur esitas TTÜ professorile kahtlustuse". Eesti Päevaleht. Vaadatud 7. mail 2021.
  37. ↑ Indrek Kuus (27. august 2019). "Prokuratuur uurib TTÜ projektirahastamisi kriminaalmenetluses". Rahvusringhääling. Vaadatud 7. mail 2021.
  38. ↑ "Nurkse instituudi skandaal: haridusministeeriumi uurimine leidis TTÜ tegevuses tõsiseid puudusi". Delfi. 3. märts 2020. Vaadatud 7. mail 2021.
  39. ↑ Martin Laine (13. detsember 2019). "Kaalul on miljonid eurod: TTÜ Nurkse instituut sai kaela Euroopa Komisjoni auditi". Postimees. Vaadatud 7. mail 2021.
  40. ↑ Ühing Korruptsioonivaba Eesti (11. september 2020). "Korruptsioonivaba Eesti 2000-2020" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. mai 2021. Vaadatud 7. mail 2021.
  41. ↑ Bradley Manningu kohtulikku vastutuselevõtmist on vastustanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Vt dokumenti 13278 5. juulist 2013: Additional protocol to the European Convention on Human Rights on the protection of whistle-blowers who disclose governmental action violating international law and fundamental rights
  42. ↑ Anto Veldre. Varitegelaste topeltmängud või lihtsalt inimlikkus?[alaline kõdulink] Sirp, 6. september 2012.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Anneli Sihver. Teavitaja kaitse ("vilepuhuja kaitse") süsteemi rakendatavus korruptsiooni avalikustamisel Eesti avalikus teenistuses. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2007.[1]
  • Whistleblower Protection Assessment Report on Estonia. Prevention of and Fight Against Crime 2009. (Vilepuhujakaitse hinnanguline raport Eesti kohta) [2] (inglise keeles)
  • Asso Prii. Alternatiiv vaikimisele: Vilepuhujate tõhusama kaitse ja toetuse suunas Euroopa Liidus. Riigipõhine raport: Eesti. Eesti: September 2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vilepuhuja&oldid=6737859"