Habib Bourguiba
Habib Bourguiba (3. august 1903 – 6. aprill 2000) oli esimene Tuneesia president (aastatel 1957–1987).
Bourguiba sündis Tuneesias Monastiris ning omandas kõrghariduse Sorbonne'is juura ja politoloogia alal. 1925 tutvus ta seal Mathilde Lorrainiga, kes oli temast 13 aastat vanem. Naine pöördus islamisse, nad abiellusid ja naine võttis endale uue nime Moufida Borguiba. Abielust sündis üks laps, poeg Habib Bourguiba noorem. Poeg sündis 1927 ning hiljem sai temast Tuneesia suursaadik Prantsusmaal, USA-s ja Itaalias ning välis- ja justiitsminister.
1930.–1950. aastatel oli Habib Bourguiba aktiivne Tuneesia iseseisvuse eest võitleja ja Prantsuse koloniaalvõimude poolt korduvalt vangistatud. Ta oli vanglas mitmel pool Prantsusmaal. Kui Teise maailmasõja ajal Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, Bourguiba vabastati. Nii Saksamaa kui Itaalia otsisid Bourguibaga liitu, kuid asjatult. Itaalia välisministeerium suutis lõpuks Bourguibalt saada suhteliselt üldsõnalise pöördumise Tuneesia rahva poole. Kui Bourguiba jõudis 7. aprillil 1943 Tuneesiasse tagasi, siis levitas ta kodumaal laialt enne vanglast vabastamist 1942. aasta augustis tehtud avaldust, mille kohaselt on Saksamaa määratud sõda kaotama ja Tuneesia iseseisvus võib tulla üksnes koos lääneliitlastega. Ta rõhutas oma seisukohta, nimetades sõda fašismi vastu elu ja surma küsimuseks.
Kui Tuneesia 1956. aastal iseseisvus, sai Bourguibast valitsusjuht ja välisminister. Järgmisel aastal kukutas ta Tuneesia kuninga Muhammad VIII al-Amini, kuulutas 25. juulil 1957 välja vabariigi ja sai presidendiks.
Presidendina viis Bourguiba läbi läänestavaid reforme, mistõttu tema tegevust on võrreldud Kemal Mustafa Atatürki omaga. Tema reformide hulka kuuluvad naistele õiguste andmine, avaliku hariduse korraldamine, perekonna plaanimise moodsate meetodite lubamine, riikliku tervishoiusüsteemi organiseerimine, kirjaoskuse parandamise kampaania, seni kirikutele kuulunud võõrandamatu vara piiramine ja riigi infrastruktuuri loomine. Ta reformis riigi haldust, rahandust ja majandust. Bourguiba keelustas polügaamia, tõstis naiste abielukõlblikkuse vanusepiiri 17 aastani ja andis naistele õiguse algatada lahutust, kuid keelustas naisõiguslaste organisatsioonid. Bourguiba keelustas ka Tuneesia Juudi Kogukonna Nõukogu ning paljud juutidele kuuluvad kinnisvarad võõrandati linnauuendamise programmi käigus, et ehitada laiu tänavaid või kõrghooneid.
1975. aasta märtsis lasi Bourguiba Tuneesia Rahvusassambleel end eluaegseks presidendiks nimetada.
1974 kirjutasid Bourguiba ja naaberriigi Liibüa liider Muammar al-Gaddafi alla lepingule kahe riigi ühinemise kohta. Ühinenud riigi nimeks pidi saama Araabia Islamivabariik, selle presidendiks pidi saama Bourguiba ja kaitseministriks al-Gaddafi. See leping oli Tuneesias väga ebapopulaarne ja maksis Bourguibale suure osa rahva austusest. Lepingu jõustumiseks oli vaja korraldada rahvahääletus, aga mõni nädal pärast lepingu sõlmimist lükkas Bourguiba rahvahääletuse määramata ajaks edasi ja leping ei jõustunudki.
Alates aastast 1979 asus Tunises Araabia Liiga peakorter. 1982 kolis Tunisesse ka Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) pärast seda, kui see Liibanoni kodusõja ajal Beirutist lahkuma pidi. 1980. aastatel tekkisid riigis aga probleemid, kui aktiveerus islamiäärmuslaste tegevus. Veelgi enam tülisid tekkis pärast 1. oktoobrit 1985, kui Iisraeli relvajõud hävitasid PVO baasi Tunises, mille käigus hukkus ka Tuneesia tsiviilelanikke. Seepeale halvenesid Tuneesia suhted USA-ga tunduvalt.
7. novembril 1987 toimus Tuneesias riigipööre, millega Bourguiba kuulutati teovõimetuks ning kukutati, võimule sai Zayn al-‘Ābidīn bin ‘Alī. Bourguiba naasis kodulinna Monastiri, kus ta elas kuni surmani 2000. aastal.
| Eelnev Tuneesia kuningriik |
Tuneesia president 1957–1987 |
Järgnev Zayn al-‘Ābidīn bin ‘Alī |