Halljänes
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Halljänes | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Jäneselised Lagomorpha |
| Sugukond |
Jäneslased Leporidae |
| Perekond |
Jänes Lepus |
| Liik |
Halljänes |
| Binaarne nimetus | |
|
Lepus europaeus Pallas, 1778 | |
Halljänes (Lepus europaeus; rahvapäraste nimetustega haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv, kikk-kõrv, letu, põllujänes[1]) on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Koos valgejänesega on halljänes üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist.
Eestis elab ligikaudu 40 000 isendit[1].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Halljänese karvastik on suvel pruunikashall valge kõhualusega ja talvel helehall, saba pealmine osa on must. Halljänesel on valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem saba. Täiskasvanud halljänesed on valgejänestest suuremad.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Halljänes on taimtoiduline. Ta toitub peamiselt kõrrelistest ja liblikõielistest taimedest, talvel sööb ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90–95% juhtudest) ära oma korra soolestiku läbinud toidu – seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks. See võimaldab halljänesel kätte saada enamiku toitainetesse talletunud energiast[viide?].
Sigimine
[muuda | muuda lähteteksti]On levinud arvamus, et halljänesed lähevad märtsis "hulluks" ning et isased ajavad sel ajal üksteist taga ja peavad poksikahevõitlusi. Anthony Holley ja Paul Greenwood (1984) on kindlaks teinud, et märts ei erine innahooaja teistest kuudest (jaanuarist augustini ja mõnikord kauem) ning poksimine on emase ja isase võitlus, kui emane tõrjub isast.
Halljänesed saavad suguküpseks aastaselt ja siis algab ka sigimine, mis toimub 2–3 korda aastas[viide?]. Eestis on keskmine pesakonna suurus 3 poega[viide?], tavaliselt on nende esimene pesakond väiksem kui järgnevad[viide?]. Tiinus kestab 40–44 päeva[viide?]. Halljänes on võimeline veel enne eelmise tiinuse lõppu uuesti tiinestuma (superfetatsioon)[2].
Halljänese pojad on sündides kaetud karvadega ja kohe pärast sündi on nad nägemisvõimelised. Poegade imetamine kestab umbes ühe kuu, pärast seda saavad pojad iseseisvateks[viide?]. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, rekord võib olla ligi 13 aastat[viide?].
Muu
[muuda | muuda lähteteksti]Halljänes on tavaline jahiloom, kuid tal on ka looduses palju vaenlasi. Teda ohustavad enamik suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud, poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Halljänes eelistab avamaastikku. Ta on aktiivne hämaras ja öösiti.
Halljänes ei ole Eestis kaitse all.
Halljäneseid introdutseeriti Eestisse korduvalt 20. sajandi alguses.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 https://web.archive.org/web/20101229074217/http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LEPEUR2.htm Liigikirjeldus TÜ Loodusteadusliku hariduse keskuse interaktiivses õpikeskkonnas; bio.edu.ee
- ↑ http://www.natur-in-nrw.de/HTML/Tiere/Saeugetiere/TM-19.html
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Anthony J. F. Holley, Paul J. Greenwood. The myth of the mad March hare. – Nature, 1984, 309, lk 549–550.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Halljänes andmebaasis eElurikkus
