Harilik toomingas

Harilik toomingas
Õitsev toomingas Annelinnas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond	Ploomipuulised Prunoideae
Perekond	Toompuu Prunus
Alamperekond	Toomingas Padus
Liik	Harilik toomingas
Binaarne nimetus
Prunus padus L.
Sünonüümid
Padus avium Padus racemosa

Harilik toomingas (Prunus padus) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv puu või suur põõsas.

Nimetus

Toominga rahvapärased nimetused on tumilgas, tuum, toom ja meied.

Levila ja kasvukoht

Hariliku toominga levila hõlmab Euraasia põhjaosa, kasvades ka põhjapolaarjoone lähedal Norras. Eestis on toomingas pärismaine. Eestis kasvab ta kõikjal, eelistades niiskeid kasvukohti: vooluveekogude kaldaid ning sega- ja lehtmetsi. Teda ei leidu üksnes kuivadel liivikutel ja rabastunud või alaliselt üleujutatavatel aladel.

Kirjeldus

Toominga võra

Toomingas võib kasvada kuni 16 meetri kõrguseks. Tavaliselt ei ületa tema kõrgus siiski 10 meetrit. Eestis leidub suuri toomingaid vanades taluõuedes. Eesti kõige jämedamate toomingate tüve ümbermõõt on üle 2 meetri.

Võra

Lagedal kasvava noore toominga võra on munajas. Tal on tihedalt harunevad oksad, mistõttu ta meenutab pärna. Seevastu vana toomingas on kõvera ja mõhnalise tüve ja laiuva võraga, mistõttu ta meenutab pihlakat.

Pungad ja koor

Raagus toomingat on kõige kindlam ära tunda selle järgi, et tema tumepruunid pungad paiknevad ühekaupa ning on saledad ja terava tipuga. Kattesoomuste servad on punga põhitoonist heledamad, nii et pung paistab selletõttu triibulisena. Noored võrsed on oliivrohelised, aga muutuvad hiljem kirsspruunideks. Puukoor on karvadeta, hulga valkjaskollaste lõvedega. Vanade okste koor on tuhmhall ja tihti kaetud samblikega.

Lehed

Toominga lehed ja õisikud

Toominga lehed on piklikelliptilised ja paiknevad okstel vahelduvalt. Leheservad tunduvad kaugelt vaadates terved, aga on õigupoolest terava peene hammastusega. Lehe peamine külg on tumedam kui alumine. Leheroots on punakas ja lehelaba ligidal on sellel näha kaks suurt nääret. Varjulistes kohtades hakkavad toomingad kolletama juba augustis.

Õied

Harilik toomingas on ühekojaline taim. Õied meenutavad kirsi ja ploomi õisi, ainult on väiksemad. Õied on viietised (näiteks kroonlehti on 5) ja nad on koondunud kobaratesse. Kobaras võib olla üle 30 õie. Toomingas on putuktolmleja. Õisi külastavad näiteks kärbsed ja mesilased. Meetaimena on ta vähetähtis, kuigi võib mesilasperele lisatoidust pakkuda, kui paremat võtta pole.

Toomingal on iseloomulik lõhn. Seetõttu saab toomingat ära tunda lihtsalt koort vigastades ja vigastuskohta nuusutades.

Viljad

Toomingamarjad

Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Need valmivad sõltuvalt kasvukohast juulis, augustis või septembris. Luukõva kestaga seemet ümbritseb rohekas viljaliha, mis on läikivmusta viljakesta sees.

Toominga marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga, mille luuviljad muutuvad samuti mustaks ning on mürgised.

Toominga viljaliha sisaldab süsivesikuid, sealhulgas sahharoosi, ja palju süsivesikulisi toitaineid (kuni 15% tselluloosi). Vähem sisaldab ta pektiini, sidrun- ja õunhapet, askorbiinhapet ehk C-vitamiini ja glükosiide. Vähesel määral sisaldab ta valke ja mineraalaineid, eriti kaaliumi sooli ja antotsüaane, mis muudavad viljade värvi ilusaks.

Toominga viljade söömine tekitab tunde, et suu on paks. See tuleb viljades sisalduvatest parkainetest, mis mõjutavad limaskesti. Nagu kõik toominga osad sisaldavad ka marjad amügdaliini. Eriti palju on seda seemnetes. Amügdaliin ise ei ole mürgine, aga kui see seedekulglas laguneb, siis tekib ülimürgine sinihape. Sellepärast ei tohi toominga vilju koos seemnetega süüa. Viljalihas on amügdaliini suhteliselt vähe, aga seemned tuleks välja sülitada.

Metsloomad tavaliselt toominga vilju ei söö, kuid linde parkained ei mõjuta. Eriti ahnelt kugistavad küpseid toomingamarju rästad ja kuldnokad. Kõige magusama maitse omandavad marjad pärast esimesi öökülmi. Just siis söövad linnudki neid kõige meelsamini.

Paljunemine

Meemesilane toomingat tolmeldamas

Toominga seemnekest on niivõrd vastupidav, et see linnu soolestikus ei lagune ja väljub sealt tervena. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust kaugel.

Vanade puude oksad painduvad sageli maha ja juurduvad. Pärast seda võib tüvi kasvõi murduda, ilma et puu sellest hukkuks. Lisaks annab toomingas hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud.

Kord vohama hakanud toomingavõsast ei ole kerge lahti saada. Asja ei paranda seegi, et loomad teda süüa ei taha. Koduloomadest on nõus toomingalehti ja -võsusid sööma üksnes lambad.

Marjade kasutamine

Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu.

Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses toiduvärvina.

Puidu kasutamine

Toominga puit, tüve läbilõige

Puitu annab toomingas vähe, aga see on tugev ja hästi töödeldav. Sellepärast sobib see nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele. Peenikestest toomingaokstest punuti sarjapõhjasid ja korve.

Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollakas või punakaspruun toon.

Konsortsium

Toominga-võrgendikoi toomingal

Toominga lehti söövad toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymellus) röövikud. See on pisike valge liblikas, kelle tiivad on kaetud tillukeste mustade täppidega. Koi muneb toomingalehtedele. Munadest kooruvad vastsed, kes toituvad lehtedest. Vastsed koovad võrgendi, mis neid kaitseb. Võrgendid võivad seest vastsetest lausa kihada.

Vastsed võivad ära süüa peaaegu kõik toominga lehed. Kuid see ei tähenda tavaliselt puu surma. Ta kasvatab endale uued lehed, mõnikord juba samal sügisel.

Võrgendikoide tõttu on toomingat peetud viljapuudele halvaks naabriks. On kardetud, et kui vastsetel söök otsa saab, siis kolivad nad üle ploomi- või kirsipuudele. See kartus pole siiski põhjendatud. Võrgendikoi vastsed söövad üksnes toominga lehti, aga ploomipuu, kirsipuu ja teiste samasse sugukonda kuuluvate puude lehti nad ei puutu.

Metsloomad tavaliselt toominga vilju ei söö, kuid linde parkained ei mõjuta. Eriti ahnelt kugistavad küpseid toomingamarju rästad ja kuldnokad. Kõige magusama maitse omandavad marjad pärast esimesi öökülmi. Just siis söövad linnudki neid kõige meelsamini.

Kultuur

Aastal 2010 valiti toomingas Eesti aasta puuks.

Välislingid

• Harilik toomingas andmebaasis eElurikkus

• Eesti taimed Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskuses veebipõhine õpikeskkond
• Harilik toomingas Muraste Looduskool