Latentne soojus

Latentne soojus on soojusenergia, mis neelatakse või vabastatakse aine faasisiirdel.

Kõik puhtad ained looduses on võimelised muutma oma olekut. Näiteks tahketest ainetest võivad saada vedelad (jääst saab vesi) ning vedelad ained võivad omakorda muutuda gaasiliseks (veest saab veeaur). Sellised aineoleku muutused aga nõuavad vastavalt kas soojushulga lisamist või eemaldamist. See soojushulk, mis põhjustab olekus muutusi, ongi latentne soojus.

Latentne ehk teisisõnu peidetud soojus on saanud nimetuse selle järgi, et toimuvad protsessid ei väljendu temperatuuri muutusena (aine sulamissoojus ja aine aurustumissoojus). Näiteks vee temperatuur keemishetkel on 100 °C. See soojushulk, mis kogu aeg veele lisandub, et hoida teda keemas ja 100 °C juures, on latentne soojus.

Mõiste võttis 1762. aastal esimesena kasutusele šoti keemik Joseph Black, kelle uurimused ja taiplikkus ületasid kaugelt tema kaasaegsete keemikute oma. Hiljem avastas latentse soojuse iseseisvalt ka šoti insener James Watt, kes kasutas teadmisi aurumasina ehitamisel.

Latentse soojuse leidmiseks saab kasutada valemit

$L={\frac {Q}{m}},$

kus $Q$ on vabanenud või neeldunud energia hulk aine faasimuutusel (kJ), $m$ on aine mass (kg), ja $L$ aine latentne soojus (kJ kg⁻¹).