Neodada

Neodada oli heli-, visuaalsete ja kirjanduslike ilmingutega liikumine, mis sarnases meetodite või ideoloogia poolest dadaga. Selle eesmärk oli kaotada lõhe kunsti ja igapäevaelu vahel ning see ühendas mängulisust, ikonoklasmi ja varasemate teoste tsiteerimist.^[1] Ameerika Ühendriikides populariseeris termini Barbara Rose 1960. aastatel ja see viitab peamiselt 60. ja 50. loodud teostele. Liikumisel oli ka rahvusvaheline mõõde, eriti Jaapanis ja Euroopas, millest sai Fluxuse, popkunsti ja Nouveau réalisme'i alus.^[2]

Neodadat iseloomustab kaasaegsete materjalide, populaarsete kujundite kasutamine ja absurdne kontrast. See oli reaktsioon abstraktse ekspressionismile, võttis eeskuju Marcel Duchampi ja Kurt Schwittersi tööst ning eitas traditsioonilisi esteetikakontseptsioone.^[3]

Viited

↑ Collins, Bradford R. (2012). Pop art : the independent group to Neo pop, 1952-90. London: Phaidon. ISBN 9780714862439. OCLC 805600556.
↑ Chilvers, Ian; Glaves-Smith, John (2009). A Dictionary of Modern and Contemporary Art (inglise). Oxford University Press. Lk 503. ISBN 9780199239665.
↑ Craft, Catherine (2012). An Audience of Artists: Dada, Neo-Dada, and the Emergence of Abstract Expressionism (inglise). University of Chicago Press. Lk 10–11. ISBN 9780226116808.

[1] Collins, Bradford R. (2012). Pop art : the independent group to Neo pop, 1952-90. London: Phaidon. ISBN 9780714862439. OCLC 805600556.

[2] Chilvers, Ian; Glaves-Smith, John (2009). A Dictionary of Modern and Contemporary Art (inglise). Oxford University Press. Lk 503. ISBN 9780199239665.

[3] Craft, Catherine (2012). An Audience of Artists: Dada, Neo-Dada, and the Emergence of Abstract Expressionism (inglise). University of Chicago Press. Lk 10–11. ISBN 9780226116808.

[1]

[2]

[3]