Otto IV (Saksa-Rooma keiser)
Otto IV (umbes 1175 – 19. mai 1218) oli Welfi dünastiast Saksa kuningas alates 1198. aastast ja Saksa-Rooma keiser alates 1209 kuni surmani. Ta oli Welfi dünastiast Heinrich Lõvi poeg ning pidi kogu oma valitsusaja võitlema Hohenstaufenitega, kes tahtsid oma võimu Saksa-Rooma riigi üle taastada.
Pärast Saksa-Rooma keisri (1190–1197) Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud 1198 Saksamaal erinevad kuningad: gibelliinid valisid 6. märtsil Švaabi Philippi ja gvelfid 9. juunil Otto Welfi. Paavst jäi puhkenud võimuvõitluses esialgu neutraalseks. Ta saatis Saksamaale 2 legaati, kes tunnustasid küll kuningana Philippi, kuid paavst ei toetanud teda.
Aachenis kuningaks kroonitud Otto saatis oma saadikud Rooma, et võita paavsti toetust. 3. juulil 1201 teatas paavstlik legaat kardinal Guido de Papa Kölnis, et paavst tunnustas kuningana Ottot ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad kuningat tunnustamast.
1206. aastal sai Otto vastukuningalt Philippilt lüüa ning paistis, et Saksa ainukuningaks tõuseb just viimane. Kuid Otto von Wittelsbach tappis tolle 1208 ja Otto IV-l õnnestus lõplikult kindlustada ka paavst Innocentius III toetus, kes ta 1209 keisriks kroonis.
Et paavstivõim oli toona oma võimsuse tipul, siis leidis Otto, et peab jõudude vahekorda enda kasuks muutma, ning asus keisri võimu suurendama paavsti arvel. Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas 1207 hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas 21. juunil 1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. Frankfurdi riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril 1209 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud Kirikuriiki, loovutada kirikule Spoleto ja Ancona, tagada piiskoppide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlust (Neussi stipulatsioon, mida korrati taas Speyeris 1209).
Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas Ancona ja Spoleto. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta 18. novembril 1210, korrates otsust taas 31. märtsil 1211. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, Friedrich von Hohenstaufen valiti 1211 Friedrich II-na Saksamaa kuningaks ning kes lubas 12. juulil 1213 Egeri kuldbullaga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich 12. juulil 1215 Aachenis Saksamaa kuningaks.
Prantsusmaa kuninga (1180–1223) Philippe II poolsel võimupiiride laiendamisel, mis kohtas aga tugevat vastuseisu Flandria poolt omandasid Prantsuse Kapetingid krahvkonna pärast Flaami kaotust Bouvinesi lahingus aastal 1214 ja pärast 1226. aasta Meluni rahu. Pärast Bouvinesi lahingu võitmist 1214. aastal, kus prantslased võitsid kuninga vasalle Flandria krahvi, Boulogne'i krahvi, inglasi ja Saksa-Rooma keisrit Otto IV-t, sai Philippest Euroopa võimsaim monarh.
Otto ei leppinud Friedrichi kroonimisega ning asus viimase vastu sõtta. 1215. aastal sai ta aga rängalt lüüa ning kaotas tegeliku võimu. 1218. aastal, kui ta suri, läks kogu võimutäius Saksa-Rooma riigis Friedrich II-le, kes viimase Hohenstaufenist keisrina Saksa-Rooma keisririigi hiilguse tipule viis.
| Eelnev: Heinrich VI |
Saksa kuningas 1198–1218 |
Järgnev: Friedrich II |
| Vastukuningas Philipp 1198–1208 | ||
| Eelnev Heinrich VI |
Saksa-Rooma keiser 1209–1218 |
Järgnev Friedrich II |