(Translated by https://www.hiragana.jp/)
SN 1572 – Vikipeedia Mine sisu juurde

SN 1572

Allikas: Vikipeedia
Supernoova SN 1572
Supernoova SN 1572 jäänuk röntgenikiirguses. Jäädvustatud Chandra röntgenikiirguse observatooriumis
Vaatlusandmestik (Epohh ?)
Supernoova tüüp tüüp Ia[1]
Jäänuki tüüp udukogu
Kodugalaktika Linnutee
Tähtkuju Kassiopeia
Otsetõus 0h 25.3m
Kääne +64° 09′
Galaktilised koordinaadid G.120.1+1.4
Avastamise kuupäev november 1572
Tähesuurus (V) -4
Kaugus 7500 valgusaastat (2,3 kpc)
Füüsikalised karakteristikud
Eellastäht teadmata
Eellase tüüp teadmata
Värv (B-V) teadmata

SN 1572 (ka Tycho supernoova või lihtsalt Tycho noova), "B Kassiopeia" (B Cas) või 3C 10 oli Ia tüüpi supernoova Kassiopeia tähtkujus.[1] Üks ligikaudu kaheksast supernoovast, mida on ajalooallikate kohaselt palja silmaga nähtud. See plahvatas 1572. aasta novembri alguses ning selle avastasid teineteisest sõltumatult paljud isikud, kes viisid ühtlasi läbi ka astronoomilisi vaatlusi antud objekti kohta.[2]

SN 1572 koordinaadid on G.120.1+1.4. Selle nähtav diameeter on 7,4 kaareminutit ja see asub umbes 7500 valgusaasta kaugusel meie Päikesesüsteemist.

Ajalooline kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Selle supernoova plahvatust 1572. aastal on peetud üheks kahest või kolmest kõige tähtsamast sündmusest astronoomia ajaloos. "Uue tähe" sünd aitas põhjalikult muuta antiikajast peale püsinud mudeleid taevast ja maast, mille kohaselt peeti kinnistähtede maailma igaveseks ja muutumatuks. Sellest algas tohutu revolutsioon astronoomias, kuna asuti koostama paremaid tähekaarte ning selleks oli omakorda tarvis järjest täpsemaid astronoomilisi vaatlusi teha võimaldavaid instrumente.

Seda supernoovat on sageli nimetatud "Tycho supernoovaks", sest kuigi Tycho Brahe polnud kaugeltki esimene, kes seda vaatles, olid tema vaatlused kindlasti täpseimad (kuigi mitte oluliselt võrreldes tema tulemusi ta tolleaegsete Euroopa kolleegidega nagu Wolfgang Schuler, Thomas Digges, John Dee ja Francesco Maurolico) ning oma avastuse avaldas ta väikeses raamatus "De stella nova" ("Uuest tähest"; 1573), mis sisaldas nii Tycho tähelepanekuid ja analüüse kui ka paljudel teiste vaatlejate andmeid ja arvamusi. Selle raamatu pealkirjast tulenebki "uue" tähe nimetus "noova" (praegu nimetatakse tähtede seda tüüpi plahvatusi supernoovaks).

Tycho pani tähele, et uue tähe parallaks jäi ööst öösse muutumatuks ning järeldas sellest, et tegemist on väga kauge objektiga, sest lähedal asuv objekt peaks oma asendit kaugete tähtede suhtes muutma. Ta pidas uut tähte imeks, milletaolist ei ole maailma algusest saadik nähtud. (Tegelikult oli supernoovat Hiinas vaadeldud juba 1054. aastal, kuid Euroopa õpetlased ei teadnud sellest midagi.) See avastus muutis Tycho Brahe kuulsaks kogu Euroopas ning sellest ajendatuna valis ta lõplikult elukutseks astronoomia.

Sellest, et supernoova plahvatus kõrgendatud tähelepanu pälvis, annab tunnustust kasvõi see, et Inglismaal kutsus kuninganna Elizabeth enda juurde matemaatiku ja astroloogi Thomas Alleni, et küsida temalt nõu Kassiopeia tähtkujusse ilmunud uue tähe kohta, on antikvaar John Aubrey üles tähendanud oma memorandumisse sajand hiljem.[3]

Kaasaegse andmete kohaselt on arvatud, et supernoova plahvatus oli näha millalgi vahemikus 2.–6. november ning see oli niivõrd tugev, et võistles heleduses Veenusega. Supernoova jäi endiselt palja silmaga nähtavaks kuni 1574. aastani, millal ta järk-järgult kadus.

Supernoova jäänuk

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiirguse avastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Supernoova jäänuki otsingud ei andnud tulemust kuni 1952. aastani, mil Robert Hanbury Brown ja C. Hazard teatasid raadiolainete leidmisest sagedusel 158,5 MHz.[4] See kinnitati lainepikkusel 1,9 meetrit J. E. Baldwini ja D. O. Edge poolt 1957. aastal[5] ja jäänuk kanti ka teise Cambridge raadiolaineliselt nähtavate objektide kataloogi objektkoodiga "2C 34". Pärast juba kindlamat tuvastamist nimetati see kui "3C 10", nagu see avaldati kolmandas Cambridge nimekirjas, kui ei olnud enam kahtlusi selles, et 3C 10 on jäänuk supernoovast, mida nähti 1572. aastal. Sellele 1964. aastal järgnenud ülevaateartikkel Rudolph Minkowskilt[6] kasutab nimetust 3C 10, mis on jäänud viitamisel üheks põhiliseks nimeks (kuigi mõned autorid kasutavad galaktilisi koordinaate ja paljud autorid nimetavad seda ka kui "Tycho supernoova jäänuk", mis on küll mõnevõrra eksitav, sest Tycho nägi punktikujulist supernoovat, mitte aga ekspansiivset raadio jäänukit). Kuna raadio jäänuk oli avastatud enne optilist supernoova jäänuki vaatlust siis kasutavad mõned siiani nimetus 3C 10, et märkida jäänukit kõigil lainepikkustel.

Optiline tuvastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Supernoova jäänuk B Cas avastati 1960. aastal Palomari observatooriumis kui väga nõrk udukogu. Seda pildistati hiljem rahvusvahelisel kosmoselaeval ROSAT paiknevalt kosmoseteleskoobilt. Jäänuk kinnitati pärinevat Ia tüüpi supernoovalt[1], kus valge kääbus neelas ainet oma kaksiktähelt kuni ületas Chandrasekhai piiri ja plahvatas. Seda tüüpi supernoova ei tekita tavaliselt silmapaistvat udukogu, mis on rohkem iseloomulik II tüüpi supernoovadele nagu näiteks SN 1054, mis plahvatas Krabi udukogus. Plahvatuse tulemusena eraldunud gaas liigub keskme suunast eemale veel endiselt kiirusega umbes 9000 km/s.

Chandralt pärit röntgenikiirguse spektris tehtud foto koos Hubble'i kosmoseteleskoobi optilise ülesvõttega endise kahekomponentse süsteemi G-klassi tähe kaaslasest

Kaksiktähe avastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoobris 2004 ilmus ajakirjas Nature teade G2 tüüpi tähe avastamisest, mis sarnaneb meie oma Päikesega.[7] Seda peetakse kaksiktähe üheks pooleks, mis oma massi valgele kääbusele andes võimaldas viimasel supernoovana plahvatada. Sellele artiklile järgnenud uuring, mis avaldati 2005. aasta märtsis, näitas täpsemat teavet selle tähe kohta, mis hakkas kandma nime Tycho G. Tähe praegune kiirus on võib-olla kõige tugevam tõend sellest, et ta oli kaaslaseks plahvatanud valgele kääbusele kuna selle liikumiskiirus on 136 km/s, mis on rohkem kui neli korda kiirem kui keskmine kiirus teistel tähtedel seal naabruskonnas.

Valguse kaja uuringud

[muuda | muuda lähteteksti]

Septembris 2008 õnnestus Subaru teleskoobil saada optiline spekter SN 1572-lt maksimaalsele heledusele lähedaselt tasemelt hajutatud valguse kajast.[8] See on andnud kinnitust, et SN 1572 kuulub Ia supernoovade klassi.

  1. 1,0 1,1 1,2 Oliver Krause; et al. (2008): "Tycho Brahe's 1572 supernova as a standard type Ia as revealed by its light-echo spectrum" Nature, 456, 7222, lk 617–619.
  2. "Blast From The Past: Astronomers Resurrect 16th-Century Supernova" ScienceDaily, 4. detsember 2008
  3. Oliver Lawson Dick, ed. "Aubrey's Brief Lives. Edited from the Original Manuscripts", 1949, s.v. "Thomas Allen" p. 5.
  4. Hanbury-Brown, R., Hazard, C.: "Radio-Frequency Radiation from Tycho Brahe's Supernova (A.D. 1572)" Nature, 1952, 170 (4322), lk 364–365.
  5. Baldwin, J. E., Edge, D. O.: "" The Observatory, 1957, 77, lk 139–143
  6. Minkowski, R.: "Supernovae and Supernova Remnants"[alaline kõdulink] Annual Review of Astronomy and Astrophysics, 1964, 2, lk 247–266
  7. Ruiz-Lapuente, Pilar; et al.: "The binary progenitor of Tycho Brahe's 1572 supernova" Nature, 2004, 431 (7012), lk 1069–1072
  8. "Tycho Brahe's 1572 supernova as a standard type Ia explosion revealed from its light echo spectrum" arXiv.org, 28. oktoober 2008

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]