Sevilla Isidorus

Sevilla Isidorus kujutatuna Bartolomé Esteban Murillo 1655. aasta õlimaalil

Isidorus (paremal) ja Saragossa Braulio 10. sajandist pärinevas Etümoloogiate käsikirjas

Sevilla Isidorus või ka püha Isidorus Sevillast (hispaania keeles San Isidoro või San Isidoro de Sevilla, ladina keeles Isidorus Hispalensis; umbes 560 – 4. aprill 636) oli viimane ladina kirikuisadest, Sevilla peapiiskop, keskaegne kirjanik ja esimese põhjaliku entsüklopeedia "Etymologiae" autor.

Sevilla Isidorus oli keskaja üks suuremaid õpetlasi, kes valdas nii ladina, kreeka kui ka heebrea keelt ning oli tuttav nii ilmaliku, vaimuliku kui ka patristilise kirjandusega. Ta oli ka katoliku kiriku energiline ja väärikas kõrgvaimulik, kes oli rahva seas imetletud ja austatud oma teadmiste, kõneosavuse ja vooruste poolest. Sevilla Isidorus mängis olulist rolli ka haridusvaldkonnas ning pani aluse vaimulikule õppeasutusele Sevillas, mis sai eeskujuks oma laiahaardelise õppekava poolest. Kõige tuntum on ta enda kompileeritud kirjaliku pärandi poolest, mis hõlmas tollal viljeletud teadmiste igat tahku.

Elulugu

Lapsepõlv ja õpinguaastad

Püha Isidorus sündis umbes 560. aastal Kagu-Hispaanias Kartagenas või Sevillas Severianuse ja Theodora jõukas ja mõjuvõimsas peres. Tema isa Severian oli kõrgem ametnik ja tõenäoliselt Rooma päritolu, ema aga olevat olnud lausa kuningas Theoderich Suure tütar. Tegu oli igatahes austatud perekonnaga ja ka Isidoruse kaks venda ning õde olid seotud kirikuga ning hiljem nimetati nad kõik pühakuteks.

Isidoruse vanem vend, püha Leander, oli Sevilla peapiiskop ja Sevilla katedraali kooli lektor. Noorem vend, püha Fulgentius, valitses Astiigi piiskopkonda, mis asub tänapäeva Écija linna piirkonnas Hispaanias. Õde, püha Florentina, oli nunn ning mitme kloostri abtiss, kokku olevat ta valitsenud ligi tuhande nunna üle.

Kui keiser Justinianus I (527–565) sõjavägi 543. aastal visigootide Lõuna-Hispaania valdusi ohustama hakkas, põgenes Isidoruse perekond Kartagenast suuremasse keskusse Sevillasse. Tõneäoline on, et just seal sündis 560. aasta paiku Isidorus. Tema vanemad surid aga varakult ning nende kohustused jäid Isidorusest kakskümmend aastat vanema venna Leandri kanda.

Põhikoolihariduse omandas Isidorus Sevilla katedraali koolis, ühes esimeses omataolistest koolidest, kus trivium'it ja quadrivium'it õpetasid tolle aja haritumad pead, nende seas ka Isidoruse vend Leander, kes oli selleks ajaks juba Sevilla piiskopiks saanud.

Noor Isidorus pühendus suure õhinaga õpingutele ning omandas tähelepanuväärselt lühikese ajaga nii ladina, kreeka kui ka heebrea keele. Sevilla katedraali koolist sai Isidorus põhjaliku ja mitmekülgse hariduse, mis pani soliidse aluse tema hilisematele teadmistele. Nii on Isidorust peetud üheks keskaja kõige mõjukamaks ja haritumaks isikuks.

Preestriamet

Kohe kui Isidorus piisavalt vanaks sai, pühitses Leander ta preestriks. Vaimulikutööd raskendasid aga keerulised poliitilised olud. Hispaaniat valitsesid juba 200 aastat ariaanlikud visigoodid, kes üritasid ka katoliiklastele peale suruda oma versiooni kristlusest, mis eitab Kristuse jumalikkust. Keeruline poliitiline situatsioon raskendas mõnevõrra Isidoruse tööd, kuid tema haaravad jutlused olid rahva seas populaarsed ning võitsid kirikule palju uusi liikmeid, nende hulgas ka endisi ariaane.

Isidoruse vend Leander kutsus oma ametiajal kokku distsiplineerivaid sinodeid ja kirikukogusid ning tema otsused mängisid suurt rolli ariaanide pöördumises katoliiklusse. Otsustavaks sammuks ariaanluse hääbumise poole oli 589. aastal Toledo sinodil Leandri poolt vastu võetud otsus toetada visigootide kuninga Rekkaredi astumist katoliku kirikusse.

Sevilla peapiiskopi amet

Pärast Leandri surma aastal 600 (või 601) valiti Isidorus ühehäälselt tema järglaseks Sevilla peapiiskopi ametisse. Isidoruse tööd raskendas Hispaanias elavate eri rahvuste ja hõimude desintegreeritus, kakssada aastat valitsenud visigootide barbaarsed kombed ning puuduv huvi hariduse vastu. Hispaania vanade traditsioonidega õppeasutused ja Rooma riigi klassikalised teadmised olid hävinemas ning visigootide mõjud ähvardasid lämmatada nii riigi kultuuri kui ka arengu.

Isidorus pidas nii vaimse kui ka materiaalse ühtsuse saavutamiseks kõige olulisemaks võõrelementide sulandumist hispaania kultuuri. Selleks jätkas ta Leandri poolt sisse seatud praktikat kutsuda kokku kiriku tööd distsiplineerivaid kirikukogusid, kus tema eestvedamisel võeti vastu olulisi otsuseid hariduse edendamiseks. Nii toetas ta koolihariduse taseme parandamist koolitatud vaimulike õpetajate näol, koolide rajamist ning korralike raamatukogude rajamist.

Surm

Räägitakse, et kui Isidorus tundis surma lähenevat, lasknud ta kahel piiskopil enda juurde tulla. Koos läksid nad kirikusse, kus üks piiskoppidest riietas Isidoruse kotiriidesse, teine aga puistas talle tuhka pähe. Patukahetsuseks tõstnud ta käed taeva poole ja palunud oma pattudele andestust. Seejärel võttis ta viimast korda osa armulauast, palus koguduse eestpalvet, manitses inimesi ligimesearmastusele ja annetas oma maise vara vaestele. Seejärel pöördus ta tagasi kiriklasse, kus ta rahulikult suri.

Isidorus maeti Sevilla katedraali oma venna Leandri ja õe Florentina vahele.

Kirikukogud

Isidoruse eestvedamisel toimunud tähtsamad kirikukogud olid:

Sevilla teine sinod

Kohaliku tähtsusega sinod, mis toimus 13. novembril 619. aastal.

Toledo neljas kontsiil

5. detsembril 619 leidis aset Hispaania suurim kirikukogu, kohal olid kõik riigi piiskopid. Sellel oli ka suur poliitiline tähtsus, kuna oli kokku kutsutud uue kuninga Sisenandi poolt, kes palus neil vastu võtta määrused kirikuseaduse korrigeerimiseks.

Kirikukogu juhtis juba elatanud Isidorus, kes sai selle au osaliseks (mis oleks pidanud langema Toledo peapiiskopile) tänu oma suurele panusele Hispaania haridusmaastikul. Isidorus tegi enamuse ettepanekutest, mis vastu võeti ja need vastuvõetud määrused ongi ehk tema suurim panus kaasaja religiooni ja poliitikasse. Tema mõjuvõim aitas kaasa usutunnistuse filioque lisa omaksvõtule rahva seas.

Vastu võeti määrused:

• piiskoppidele seminarikoolide sisseseadmisest (võttes eeskuju Sevilla Katedraali kooli ülesehitusest ja õppekavast)
• kiriku ja riigi liidust
• juutide tolereerimisest
• ühise hispaania missa sisseseadmisest
• ühe korra ristimisvette kastmisest ariaanide kasutatava kolme korra asemel
• mungakohustusest loobumise keelu kohta

Need otsused tugevdasid kristlust ja haridussüsteemi ning aitasid kaasa ariaanluse väljajuurimisele. Kuninga käsul vabastati vaimulikkond kõigist riigimaksudest ja sõjakohustustest.

Teosed

Opera omnia, 1797

Ühiskonna harimiseks kirjutas Isidorus mitmeid olulise tähtsusega teoseid. Tema kirjutised olid suure tähtsusega ka tollase ja hilisema keskaja teaduse arengule, koondades eelkõige antiigi teadmisi ning samuti on nad olulised eri autorite teoste säilitamise seisukohalt. Ta ei kirjutanud oma loomingut enda teadmistest, vaid kompileeris oma teosed teiste kirjanike raamatute põhjal. Tema panusest eri valdkondadesse annab hea ülevaate raamatute jagamine kategooriatesse.

Piibliteemalised teosed

• Allegoriae quaedam Sacrae Scripturae – varasematest piiblikommentaaridest kokku pandud teos, mis sisaldab allegoorilisi selgitusi Piibli nimede ja osade kohta.
• De ortu et obitu patrum qui in Scriptura laudibus efferuntur – sisaldab Piibli pühakute lühibibliograafiad
• In libros V. ac N. T. – sissejuhatus Vanasse ja Uude Testamenti
• Liber numerorum qui in S. S. occurunt – teos pühakirjas esinevatest numbritest
• V. et N. T. quaestiones – vastused tihtiesinevatele küsimustele seoses Piibliga, koostatud muuhulgas Origenese, Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure teoste põhjal
• De fide catholica ex V. et N. T. contra Judaeos – kahest köitest koosnev teos, seletab lahti kristliku usu põhitõed ja kaitseb selle seisukohti, koostatud juutide ümberpööramise eesmärgil
• Sententiarum libri tres – teoloogia kompendium, mis oli väga populaarne kogu keskaja vältel
• Synonyma de lamentatione animae peccatricis – kaheköiteline teos, dialoog patuse ja meeleheitel inimese ning ülema teadmise (logos) vahel
• De ordine creaturarum liber – räägib loomisest, kolmainsusest, kuradist ja deemonitest, paradiisist, langenud inimesest, põrgutulest ja edasisest elust

Kiriklikud ja kloostritega seotud teosed

• De ecclesiasticis officiis – kahes köites vana hispaania liturgia, reeglid vaimulikele, pühendatud oma vennale Fulgentiusele
• Regula monachorum – hispaania kloostritele loodud reeglistik, mis põhines vanematel eeskujudel

Ajaloolised teosed

• Chronicon – ajalooline ülevaade aegade algusest kuni 616. aastani
• Historia de regibus Gothorum, Wandalorum et Suevorum – gootide, vandaalide ja sueevide valitsemise ajalugu
• De viris illustribus – teos kuulsatest meestest läbi aegade

Hariduse ja filosoofiaga seotud teosed

• Differentiarum, sive de proprietate sermonum – kahes köites teos, mis käsitleb sõnade erinevust ja lühikest teoloogia sõnastikku.
• De natura rerum – raamat asjade olemusest, sisaldab ka illustreerivaid diagramme. Üks olulisemaid teoseid, mis oli keskajal väga populaarne.
• Etymologiarum libri XX, tuntud kui ka Etymologiae või Origines – Isidoruse elutöö, 20 köitest koosnev paljusid valdkondi haarav entsüklopeedia.

Varia

• Epistolae – 13 lühikest kirja.

Välislingid

• Bibliotheca Augustana Isidorus Hispalensis Isidoruse Etymologiarum libri XX ladinakeelne täisversioon, Online kättesaadav 19.06.08
• Order of Saint Isidore of Seville Online kättesaadav 19.06.08
• The Telegraphist Patron Saint of the internet Online kättesaadav 19.06.08