(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Tuvalu – Vikipeedia Mine sisu juurde

Tuvalu

Allikas: Vikipeedia
Tuvalu
Tuvalu asendikaart
Riigihümn Tuvalu mo te Atua
Pealinn Funafuti
Pindala 26 km²
Riigikeel tuvalu ja inglise
Rahvaarv 11 792 (2020)[1][2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 453,5 in/km²
Riigikord parlamentaarne demokraatia ja konstitutsiooniline monarhia
Riigipea Charles III
Kindralkuberner Tofiga Vaevalu Falani
Peaminister Feleti Teo
Iseseisvus 1. oktoober 1978
SKT 39 miljonit USD
SKT elaniku kohta 3549 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Tuvalu ja Austraalia dollar
Ajavöönd maailmaaeg +12
Tippdomeen .tv
ROK-i kood TUV
Telefonikood 688

Tuvalu on saareriik Vaikses ookeanis Polüneesias Saalomoni Saartest idas. See on maailma väikseim riik, millel on pealinn.

Kuni 1975. aastani oli Tuvalu tuntud Ellice'i saartena ja oli 1978. aastani Suurbritannia halduses.

Riigi looduslikult kõrgeim koht ulatub umbes 5 meetrit üle merepinna. Maailmas on Tuvalust veel madalama looduslikult kõrgema kohaga vaid Maldiivid.

Nimi "Tuvalu" tähendab tuvalu keeles "kaheksast liikmest koosnevat gruppi", märkides 8 ajalooliselt asustatud saart.[4]

Tuvalu asub Vaikses ookeanis Polüneesia saartel. Riik paikneb Kiribatist lõunas, Tokelaust läänes, Santa Cruzi saartest idas, Fidžist põhjas, Samoast loodes ja Naurust edelas.

Maantee Funafuti atolli Fongafale saare kitsaimas osas Tengako poolsaarel

Tuvalu koosneb 9 suuremast ja sadakonnast väiksemast saarest. Saarestiku kogupikkus on 595 kilomeetrit.[5] 8 saart on ajalooliselt olnud asustatud. Maismaa pindalalt on Tuvalust maailmas väiksemad veel Vatikan, Monaco ja Nauru. Samas hõlmab riigi majandusvöönd Vaikses ookeanis 900 000 km². Riigi rannajoone pikkus on 24 kilomeetrit.

Nanumanga, Niutao, Niulakita on korallrifisaared, Funafuti, Nanumea, Nui, Nukufetau, Nukulaelae ja Vaitupu aga atollid.

Riigi suurim atoll on Vaitupu, pindalaga 5,6 km², Nanumea atolli pindala on 3,87 km² ja Nukufetau atollil 2,99 km². Teised saared on väiksemad.

Riigi kõrgeim looduslik koht asub Niulakita saarel ja ulatub umbes 5 meetrit üle merepinna.[4] Maailma riikidest on veel madalama kõrgema loodusliku punktiga vaid Maldiivid.

Riigis puuduvad mageveekogud. Joogivett kogutakse vihmaperioodil, tuuakse mujalt või töödeldakse ookeaniveest. Põhjaveele on piiratud juurdepääs vaid Nukufetau, Vaitupu ja Nanumea saartel. Tuvalu käivitas 2012 ÜRO erivoliniku nõudel riikliku veeressursside poliitika strateegia, et elanikud saaksid tarbida rohkem vett.

Mets hõlmab 33,3% riigi pindalast, põhiosa sellest asub Funafuti väikesaartel. Tavalisem puuliik saartel on kookospalm, lisaks leidub harilikku viigipuud ja kruvimändi. Loodusteadlane Charles Hedley kirjeldas 1896 Funafuti saarel ja selle ümbruse väikesaartel ühtekokku 21 puittaime liiki. Rohttaimedest esinevad saartel Calophyllum inophyllum, Gardenia taitensis, Guettarda speciosa ja Crinum.[6]

Tuvalu saartel asuvad rohelise merikilpkonna ja tume-tõmmutiiru (Anous minutus) pesitsusalad. Riigis on kokku kirjeldatud 35 linnuliiki, neist 17 liiki pesitsevad saartel. Ohustatud liikidest pesitseb saarel alaska koovitaja (Numenius tahitiensis). Tuvalu ookeanialal on määratletud 607 kalaliiki.

1999 loodi Funafuti looduskaitseala.

Riigis valitseb troopiline kliima. Novembrist aprillini kestab riigis vihmaperiood ja maist oktoobrini põuaperiood. Aasta keskmine temperatuur on +30 °C. Tuvalu aasta keskmine sademete hulk on 3550 mm.[5] Maismaa madala kõrguse tõttu tekitavad tsüklonid riigis olulisi purustusi. 1997 tabas riiki 3 tsüklonit. 2015 kuulutati riigis välja eriolukord pärast Pami tsükloni hävitustööd. 2011 tabas riiki põud ja 28. septembril 2011 kuulutati riigis põua tõttu välja eriolukord.

Keskkonnaprobleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuvalu suurimaks keskkonnaprobleemiks on kliima soojenemisest tingitud keskkonnamuutused ja jäätmete ladustamine. Ookeanivee temperatuuri tõus ja vee happelisemaks muutumine ohustab korallriffe. Korallriffide kaitseks on käivitatud rahvusvahelisi projekte.

Havai ülikooli teadlased on 1978. aastast mõõtnud Tuvalul ookeanivee taset ja tuvastanud, et keskmiselt tõuseb vee tase 1,23 mm aastas. Vaikse ookeani kliimamuutuste teadusprogramm leidis 2011, et satelliidid on alates 1993. aastast mõõtnud Tuvalul veetaseme tõusu kuni 5 mm aastas.

Tuvalu peaminister Maatia Toafa toonitas 2005 ÜRO-s esinedes kliimasoojenemisest tingitud ohte riigi tulevikule. 2009. aasta Kopenhaageni kliimakonverentsil võttis sõna Tuvalu esindaja Ian Fry, kes rõhutas, et inimese mõjutatud kliimasoojenemine on suurimaks ohuks inimkonnale. Peaminister Enele Sopoaga märkis 2015 ÜRO kliimakonverentsil, et konverentsil osalejate eesmärk peaks olema jõuda kokkuleppele vähendada maailma keskmise temperatuuri tõusu 1,5 kraadi võrra. 2015 otsustas Tuvalu valitsus järgida 1994. aasta ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni.

Tuvalu valitsuse hoone

Tuvalu on parlamentaarne demokraatia, mis kuulub Briti Rahvaste Ühendusse. Riigipea on Briti kuningas Charles III, keda esindab kindralkuberner. Briti monarh määrab Tuvalu peaministri soovitusel ametisse kindralkuberneri. Kindralkuberner määrab peaministri soovitusel ametisse ministrid. Parlament valib parlamendivalimiste järel peaministri. Valitsusse kuulub 7 ministrit.

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile (Palamene o Tuvalu). Parlament on 15-liikmeline ja valitakse ametisse 4-aastaseks perioodiks. Ajaloo jooksul on Tuvalu parlamendis olnud 3 naist: Naama Maheu Latasi 19891997, Pelenike Isaia 2011–2015 ja Puakena Boreham alates 2015. aastast.

Riigis puuduvad poliitilised parteid, kuid poliitikud moodustavad huvidest ja vaadetest tulenevalt poliitilisi grupeeringuid. Rahvusvaheliselt võtavad Tuvalu poliitikud sõna eelkõige kliimamuutuste teemal.

Funafutil on linnavalitsus ja igal saarel omavalitsus, kus tegutseb vanemate kogu (Falekaupule). Lisaks on igal saarel oma pealik.

Tuvalu põhiseadus kehtestati 1978. Uus põhiseadus võeti vastu 1. oktoobril 1986, seda muudeti 2007, 2010 ja 2013. Tuvalu õigussüsteemis on kombineeritud Briti tavaõigus ja kohalikud kombed. Igal saarel on oma maakohus. Riigi kõrgeim kohtuorgan on ülemkohus.

Tuvalu sai 5. detsembril 2000 ÜRO liikmeks.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Tuvalu haldusüksused

Tuvalu haldusüksused hõlmavad 8 saart. Riigi pealinn ja ainus linn on Funafuti. Tuvalu haldusüksused on põhjast lõunasse:

Lapsed vaatavad lennuki maandumist Funafuti Rahvusvahelisel lennuväljal

Tuvalus asub lennuväli, kuid maandumisraja valgustuse puudumise ja õhuseire nigela taseme tõttu toimub lennuliiklus päevasel ajal. Asfalteeritud teede kogupikkus riigis on 8 kilomeetrit, mis teeb Tuvalust maailma väikseima riigi sillutatud teede kogupikkuse osas.[7] Vastavast arvestusest puudub Vatikan, kus ametlikult sillutatud teid pole.

Riigi peamine sadam asub Funafuti saarel. Saarte vahel toimib peamiselt paadi- ja väikelaevaliiklus.[8] Saartel omakorda on peamiseks liiklusvahendiks jalgrattad ja mopeedid. Tuvalus kehtib vasaksuunaline liiklus.

2012 oli 1,6% rahvastikust omandanud kõrghariduse ja 2,8% kutsehariduse.

2017. aasta rahvaloenduse alusel elas riigis 10 507 elanikku ehk -1,3% vähem kui 2012. aastal.[9] 2017 oli riigi rahvastikutihedus 410 inimest/km², seejuures Funafuti atollil 2257 inimest/km². 2017 elas Funafuti saarel 60,2% riigi rahvastikust ja 10% Vaitupu saarel. Niulakita saarel elas 34 inimest.

2012. aasta rahvaloenduse andmetel koosnes Tuvalu rahvastik 10 782 inimesest. Riigis on tänapäeval asustatud 9 saart. 57,1% rahvastikust elab riigi pealinnas Funafuti saarel ja 14,5% Vaitupu saarel. Vaid 46 inimest elas Niulakita saarel.[10] 2012 oli 51,2% rahvastikust on mehed ja 48,8% naised, 2017 loenduse alusel aga 51,4% mehed ja 48,6% naised.

Vanuseline struktuur

[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal oli riigi vanim elanik 92-aastane.

Tuvalu elanikkonna vanuseline struktuur 2017. aasta rahvaloenduse alusel:

Vanus (a) Protsent
Nooremad kui 15-aastased 32
15–59 58,5
Vanemad kui 60-aastased 9,5

Rahvuslik koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

2012 seisuga oli 86,8% rahvastikust olid tuvalulased. 12,3% rahvastikust oli üks vanematest tuvalulane ja teine pärit mujalt. 0,9% rahvastikust oli välispäritolu. 2017 seisuga oli 97% rahvastikust tuvalulased.

2012 kuulus 85,7% rahvastikust kuulus kongregatsioonilisse kristlikku kirikusse, mis on Tuvalu riigikirik. 3% rahvastikust kuulub vennastekogudusse ja 2,8% on adventistid. Riigis registreeriti veel 209 baha'i usu austajat, 136 Jehoova tunnistajat ja 82 katoliiklast.

2017 loenduse alusel kuulus 85,88% rahvastikust kongregatsioonilisse kristlikku kirikusse, 2,82% vennastekogudusse ja 2,53% olid adventistid. Riigis elas veel 157 baha'i usu austajat, 155 Jehoova tunnistajat ja 53 katoliiklast. Tuvalu katoliiklastel on 1982. aastast oma piiskop, kes kuulub Suva peapiiskopkonna Funafuti "Sui Iuris" misjoni koosseisu.

Riigikaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuvalus puuduvad sõjalised üksused. Riigis tegutsevad politseijõud.

Tuvalu peamine tuluallikas on kalandus ja oma territoriaalvetes kalapüügiõiguse müümine. Lisaks eksporditakse koprat. [4]

Riiki imporditakse toitu, masinaid ja kütust.

Tuvalu sisemajanduse koguprodukt oli 2016. aastal hinnanguliselt 39 miljonit USA dollarit.

Riigi tähtsaim majandusharu on kalandus. Lisaks kasvatatakse kookospalme, tarot ja veidi suhkruroogu.

Riigi kõrgeim hoone on 2004 valminud 3-korruseline valitsushoone.

Varased polüneeslased jõudsid Tuvalu saartele umbes 3000 aastat tagasi. Esimese eurooplasena saabus Tuvalu saartele hispaanlane Álvaro de Mendaña 16. jaanuaril 1568, kes kandis Nui saare oma kaardile kui Isla de Jesús (Jeesuse saar). 29. augustil 1595 randus ta Niulakita saarel, mille nimetas La Solitaria.

Briti kapten John Byron nimetas saared 1764 Laguunisaarteks. 5. mail 1781 möödus Niutao saarest Francisco Mourelle de la Rúa. Mais 1819 nimetas kapten Arent Schuyler de Peyster Funafuti ja Nukufetau saared Ellice'i saarteks Briti poliitiku Edward Ellice'i järgi. Hüdrograaf Alexander George Findlay laiendas Ellice'i nime kogu saarestikule. 1820 külastas saari Vene maadeuurija Mihhail Lazarev. 19. sajandil sagenesid mitmete riikide ja vaalapüüdjate laevade külastused Tuvalu saartele. Saartele saabusid kaupmehed ja teadusekspeditsioonid.

18621863 käisid Peruu laevad pettustega värbamas tööjõudu. Funafutilt viidi Peruusse 170 ja Nukulaelaelt 250 inimest.

1861 saabus Tuvalule merehädalisena kongregatsionalistide pastor Eleakana, kes alustas Tuvalus kristlikku misjonit. Tema misjonitööd jätkas A.W. Murray.

Oktoobris 1892 kuulutas kapten Gibson iga saare eraldi Suurbritannia protektoraadiks. 19161974 oli Tuvalu Gilberti ja Ellice'i saarte koloonia osa. Teise maailmasõja ajal 2. oktoobril 1942 maabusid Funafuti saarel USA üksused. 1943 hõivasid ameeriklased Nanumea ja Nukufetau saared. Tuvalu saared olid strateegiliseks kohaks Jaapani vägede valduses oleva Kiribati ründamiseks. Ameeriklased ehitasid Funafutile, Nanumeale ja Nukufetaule lennuväljad. Tuvalul valmistati ette Tarawa ja Makini lahingutegevus.

1974 peeti Gilberti ja Ellice'i saarte koloonia esimesed üldvalimised ja toimus referendum, kus 92,8% osalejatest soovis mõlema saarestiku omavalitsuse eraldi loomist. Tuvalust sai 1. oktoobrist 1975 Briti territoorium omavalitsusega. Esimesed riigiassamblee valimised toimusid 27. augustil 1977, mille tulemusena määrati Toaripi Lauti juhtministriks. Juulis 1978 saadeti riigiassamblee laiali ja 1981 valimistega moodustati parlament.

Tuvalu kuulutati iseseisvaks 1. oktoobril 1978 ja Toaripi Lauti sai riigi esimeseks peaministriks. Briti kuninganna Elizabeth II külastas Tuvalut 26.27. oktoobril 1982. 2008 peeti Tuvalus referendum selle üle, kas riigipeaks peaks saama president või jääb riigipeaks endiselt Briti monarhile. 64,98% referendumil osalejatest soovis, et riigipeaks oleks Briti monarh. Viimased parlamendivalimised toimusid Tuvalul 2019.

Eesti suhted Tuvaluga

[muuda | muuda lähteteksti]
Diplomaatiliste suhete sõlmimine Eesti ja Tuvalu vahel 2011. Eesti suursaadik ÜRO juures Margus Kolga (vasakul) ja Tuvalu suursaadik ÜRO juures Afelee F. Pitaga

Eesti sõlmis Tuvaluga diplomaatilised suhted 25. mail 2011.[11]

Eesti kodanikud võivad Tuvalus viisavabalt viibida 90 päeva 180 päeva jooksul.[12]

President Kersti Kaljulaid tõi 10. detsembril 2019 Tallinnas peetud inimõiguste aastakonverentsil Tuvalut näitena võitluses globaalse kliimasoojenemisega. Tema näide leidis Eesti meedias vastukaja. President tõdes, et vaja on konkreetseid tegusid, mitte rääkida rahast:[13]

Võtame Tuvalu näite. See pole realistlik ettepanek, ärge sellest pealkirja tehke, aga ma toon lühikese näite. Mina olen pärit Saaremaalt, Eesti suurimalt saarelt, eestlased loomulikult teavad. Saarlased kardavad, et Hiiumaa elanikkond väheneb, seal on vaid 10 000 elanikku, varem oli 30 000. Kas me ei peaks hakkama mõtlema üleilmselt, millised on lahendused? Tuvalu 26 ruutkilomeetrit, Hiiumaa on pea 1000 ruutkilomeetrit – nii et nad võiksid kõik tuvalulased vastu võtta, võiksid ruumi teha neile, pole probleemi. Hiiumaa elanikkond kahekordistuks, nende elanike arv on langenud ja nad peaksid Tuvalu inimesi suure hea meelega vastu võtma. Tuvalu inimesed loomulikult ei taha tulla Hiiumaale, sellepärast et seal on väga külm kliima ja nemad on pärit troopikast, aga see on see tasand, kus tuleks kokku leppida, mitte ainult rahast rääkida.

Tuvalus on lapsed kohustatud kooli minema 6. eluaastast.[14] Põhiharidus omandatakse 7 ja keskharidus 6 aasta jooksul. Riigis on 10 põhikooli ja 2 keskkooli Vaitupus. Üks keskkool on riiklik ja teine eraõiguslik.

1979 rajati Funafutil merendusinstituut. Tuvalus asub ka Vaikse ookeani ülikooli kampus.

Tuvalus on levinud traditsioonilised kunstiviisid ja ehitusviisid. Elanikud harrastavad käsitööd, nagu mattide ja lehvikute tegemine ja kaunistamine. 2015 toimus Funafutil kunstinäitus. Tuvalus harrastatakse traditsioonilisi tantsustiile.

Tuvalu ainus raadiojaam on Radio Tuvalu. Riigis ilmub ainsa ajalehena valitsuse häälekandja Tuvalu Echoes.

1978 rajatud Tuvalu rahvuslikus raamatukogus ja arhiivis oli 2017. aastal 16 000 eri ühikut raamatuid.[15]

Tuvalu traditsiooniline spordiala on kriketiga sarnanev kilikiti. Tuvalus on oma jalgpallimeeskond. Tuvalu sportlased osalesid esmakordselt 2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis. Funafutil asub riigi ainus staadion, mis mahutab 1500 pealtvaatajat.

  1. https://data.worldbank.org/indicator/SP.POP.TOTL?locations=TV
  2. Maailmapanga andmebaas
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 USA Luure Keskagentuuri ülevaade.
  5. 5,0 5,1 Ülevaade Tuvalu loodusest.
  6. "Charles Hedley (1896). "General account of the Atoll of Funafuti". Australian Museum Memoir. 3 (2): 1–72" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2013. Vaadatud 31. märtsil 2017.
  7. USA Luure Keskagentuuri ülevaade.
  8. Tuvalu taristu. National Encyclopedia.
  9. Tuvalu 2017. aasta rahvaloenduse esialgsed andmed.[alaline kõdulink]
  10. "Vaikse ookeani riikide uuringud. Tuvalu 2012. aasta rahvaloenduse andmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2017. Vaadatud 31. märtsil 2017.
  11. Eesti sõlmis diplomaatilised suhted Tuvalu ja Saalomoni Saartega. Delfi, 26. mai 2011.
  12. "Eesti välisministeeriumi konsulaarinfo". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2017. Vaadatud 31. märtsil 2017.
  13. Tallinna 2019. aasta Inimõiguste aastakonverentsi materjalid.
  14. "Ülevaade Tuvalu haridusest". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2018. Vaadatud 20. märtsil 2018.
  15. Ülevaade Tuvalu rahvuslikust raamatukogust.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]