Xenokrates
|
See artikkel räägib filosoofist; kirjaniku ja skulptori kohta vaata artiklit Xenokrates Sikyonist. |
Xenokrates Chalkedonist ehk Xenokrates Kalchedonist (396–314 eKr) oli vanakreeka filosoof, Platoni Akadeemia skolarh 339–314 eKr.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokrates asus varases nooruses elama Ateenasse. Ta oli algul Aischines Sokratikose õpilane, kuid sai varsti Platoni lähedaseks õpilaseks. Ta saatis Platonit tema kolmandal Sürakuusas-käigul 361 eKr.
Pärast Platoni surma lahkus Xenokrates esialgu Akadeemiast ning läks koos Aristotelesega Atarneusesse Hermeiase juurde.
Speusippose kutsel läks Xenokrates siiski Akadeemiasse tagasi. Aastal 339 eKr sai Xenokrates Speusippose järel Akadeemia skolarhiks. Ta valiti kooli etteotsa napi häälteenamusega Menedemose ja Herakleides Pontikose ees. Arvatakse, et Xenokratose saamine koolijuhiks oli olnud Speusippose soov. Häälte lahknemine valimistel tulenes ka valikust kahe suuna ja stiili vahel. Herakleides oli tuntud luksusearmastaja, Xenokrates aga oli kainelt mõtlev, tagasihoidlik ja usin. Xenokrates pooldas pütaagorlaste eeskujul taimetoitlust, mille vastu Herakleides välja astus.
Erinevalt oma eelkäijast Speusipposest oli Xenokrates Makedoonia suhtes kriitiline.
Ta juhtis Akadeemiat, kus ta ka elas, kuni surmani, ning väljus sealt ainult kord aastas dionüüsiate puhuks.
Xenokrates osales kolm korda Ateena saatkonnas, üks kord Philippos II juurde, kaks korda Antipatrose juurde.
Varsti pärast Demosthenese surma loobus ta Ateena kodakondsusest, mida talle Phokioni pealekäimisel pakuti. Et ta ei suutnud ära maksta võõramaalase maksu, müüdi ta (või oleks äärepealt müüdud) orjaks.
Pärast Xenokratese surma 314 eKr sai koolijuhiks Polemon, kes oli Xenokratese abiga kõlvatust elust ära pöördunud. Xenokratese loengute sagedaste kuulajate hulka olevat kuulunud peale Polemoni ka riigimees Phokion, Pellene türann Chairon, akadeemik Krantor, stoik Zenon Kritionist ning Epikuros.
Isiksus
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokrates pälvis oma tõsiduse ja tugeva iseloomuga üldise lugupidamise. Käibisid lood tema puhtusest, aususest ja headusest. Kiire taibu ja loomupärase sarmi puudumise korvas ta tõearmastuse ning usinusega.
Ta oli Speusipposest vähem originaalne ning pidas Platoni õpetusest rohkem kinni.
Looming ja vaated
[muuda | muuda lähteteksti]On teada umbes 70 tema kirjutise pealkirjad. Need katavad peaaegu kogu Akadeemia õppekava (välja arvatud muusika): loogika, tunnetusteooria, füüsika ja kosmoloogia, psühholoogia (õpetus hingest), metafüüsika, eetika ja iseloomuõpetus, poliitika (konstitutsiooniteooria), matemaatika, keeleteadus, teadusfilosoofia, astronoomia, demonoloogia. Säilinud ei ole tema teostest midagi, kuid paljudes allikates refereeritakse tema vaateid.
Tema peamised huvialad olid metafüüsika ja eetika.
Paistab, et tema eesmärgid olid esmajoones didaktilised. Ta püüdis Platoni pärandit, mis ei olnud süstemaatiliselt kirjalikult fikseeritud, õppeotstarbel süstematiseerida. Ta sai toetuda meenutustele Platoni loengutest. Xenokratesest saigi alguse platonism kui filosoofiline süsteem. Selline suunitlus tõi aga kaasa eemaldumise Platoni sügavast, põhimõttelisest skepsisest fikseeritud mõtteskeemide kasuks.
Filosoofia jaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta olevat leiutanud filosoofia jaotuse füüsikaks (loodusfilosoofiaks), loogikaks (dialektikaks) ja eetikaks, või vähemalt seda rõhutanud.
Ontoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokratese ontoloogia põhines Platoni seisukohtadel. Nagu Platongi, pidas ta arve looduse orgaaniliste produktide põhjuseks ning tuletas arvud aktiivsest ainsusest ja passiivsest paljusest.
Erinevalt Platonist, kes eristas ideaalseid arve ja matemaatilisi arve, võttis printsiibiks aritmeetilise ainsuse ja paljuse ning samastas ideaalsed arvud aritmeetilistega. Aristoteles kritiseeris oma "Metafüüsikas" seda Xenokratese õpetust. Ta tõi välja, et kui ideed on arvud, mis koosnevad aritmeetiliostest ühikutest, siis nad ei ole printsiibid ning nendega saab teha tehteid.
Füüsika
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokratese kontseptsioon elutu looduse kohta langes põhijoontes kokku elementide teooriaga Platoni "Timaioses" (53c). Xenokrates leidis siiski, et igal dimensioonil on eraldi printsiip, ning loobus elementaarkehade (korrapärane tetraeeder, korrapärane oktaeeder, korrapärane ikosaeeder, kuup) tuletamisest kolmnurksetest pindadest. Ta lisas tulele, õhule, veele ja maale viienda elemendina eetri.
Kosmoloogia ja psühholoogia
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokratese kosmoloogia põhines "Timaiosel". Ta leidis, et kosmoloogiat tuleb uurida seoses psühholoogiaga.
Hing on iseliikuv arv, mis tuleneb algprintsiipidest ainsusest ja paljusest, mis annavad talle paigalseisu ja liikumise võime. Hing on kehatu ning on suuteline eksisteerima kehast eraldi. Nii mittemõistuslik hing kui ka mõistuslik hing on surematud. Nii universumil, taevakehadel, inimesel, loomadel kui arvatavasti ka taimedel on hing, mille täiuslikkuse aste oleneb olendi asendist täiuslikkuse skaalal. Universumit ja taevakehi samastas Xenokrates tähtsamate jumalatega ning jättis nende ja inimeste vahele ruumi vähem tähtsatele jumalatele.
Tunnetusteooria
[muuda | muuda lähteteksti]Allikate järgi otsustades eristas Xenokrates kolme tunnetuse astet, mis vastavad tunnetuse eri valdkondadele – teadmist, arvamust ja aistingut. Nende objektideks on vastavalt taevaülene valdkond ehk ideed, taevavaldkond ehk taevakehad ja taevaalune valdkond ehk asjad.
Loogika
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokratese loogikast on teada ainult niipalju, et ta jäi Platoni juurde ning pidas Aristotelese kümmet kategooriat üleliigseteks.
Eetika
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokratese meelest seisnes filosoofia väärtus peamiselt inimese käitumise mõjutamises. Seetõttu pööras ta erilist tähelepanu eetikale. Tema tööde nimekirjas on palju eetikaalaseid.
Tema õpetusest on siiski vähe teada, sest säilinud on vaid omavahel seostamata pudemeid. Asju on kolme liiki: head, halvad ja neutraalsed. Häid asju (hüvesid) on kolme liiki – vaimsed, kehalised ja välised. Kõikidest hüvedest võrreldamatult suurim on voorus. Õnn seisneb vooruse omamises. Seega ei sõltu õnn isiklikest ja välistes eelistest. Vooruslik inimene on puhas nii tegudelt kui ka südamelt. Vooruse omandamisel on suurimaks abiks filosoofia, sest filosoof teeb omal tahtel seda, milleks teisi tuleb seadusega sundida. Tuleb eristada spekulatiivset ja praktilist tarkust.
Hinnang
[muuda | muuda lähteteksti]Xenokrates ei olnud suur originaalne mõtleja. Kuid oma askeetliku elu ja aukartustäratava isiksuse tõttu oli ta hea õpetaja. Tema mõju, mida kandsid edasi Polemon ja Krates, lõppes Akadeemias alles siis, kui Teise Akadeemia rajaja Arkesilaos andis koolile uue mõttesuuna.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]Diogenes Laertios
[muuda | muuda lähteteksti]Diogenes Laertios kirjutab Xenokratest nii:
"I. Xenokrates oli Agathenori poeg ja sünnilt chalkedonlane. Varasest noorusest oli ta Platoni õpilane ning saatis teda ka reisidel Sitsiiliasse.
II. Ta oli laisa loomuga, nii et räägitakse, et Platon ütles kord teda Aristotelesega võrreldes: "Üks nõuab kannuseid, teine päitseid." Ja ühel teisel korral ütles ta: "Millist hobust ja millist eeslit soen ma teineteise vastas!"
III. Muus suhtes oli Xenokrates alati pühaliku ja tõsise iseloomuga, nii et Platon ütles talle pidevalt: "Xenokrates, ohverda kariididele!" Ja ta veetis suurema osa ajast Akadeemias, ja iga kord, kui ta oli linna minemas, olevat kogu rahutu ja riiakas rahvamass linnas talle teed teinud. Ja ükskord tahtis hetäär Phryne teda proovile panna ning põgenes tema majja varjule, teeseldes, et teda jälitatakse; ja Xenokrates laskis ta inimlikkuse pärast tõesti sisse; ning kuna toas oli ainult üks voodi, lubas ta Phryne tungival palvel naisel seda endaga jagada; aga lõpuks pidi naine hoolimata kõigist oma palvetest üles tõusma ja ära minema, olemata oma eesmärki saavutanud; ning ütles küsijatele, et ta lahkus kuju, mitte mehe juurest. Mõned aga räägivad, et tema õpilased panid talle voodisse Laise ning et Xenokrates oli nii karske, et ta laskis teha mõned rasked väljalõikamis- ja söövitusoperatsioonid.
IV. Ja ta oli väga usaldusväärne mees, nii et kuigi seadus keelas meestel anda tunnistusi ilma vandeta, tegid ateenlased talle ainsana erandi.
V. Ta oli ka väga lepliku meelelaadiga mees; nii räägitakse, et kui Aleksander saatis talle suure summa raha, võttis ta kolm tuhat Atika drahmi ning satis ülejäänu tagasi, öeldes, et Aleksandril on kõige suurem puudus, sest tal on kõige rohkem suid toita. Ja kui Antipatros saatis talle raha, ei võtnud ta mitte midagi vastu, nagu ütleb Myornianos oma "Sarnasustes". Ja ükskord, kui ta võitis iga-aastaste dionüüsiate choes'e võistlusel, kes kõige rohkem juua suudab, kuldkrooni, läks ta välja ning asetas krooni Hermese kuju jalamile värava juures, kuhu ta oli harjunud asetama lillevanikuid. Räägitakse ka, et ta saadeti kord koos mõne kaaslasega saadikuna Philippose juurde ning neid meelitati kingitustega ning nad käisid pidusöökidel ja vestlesid Philipposega, kuid Xenokrates ei teinud midagi niisugust ja Philippos ei suutnud teda nende vahenditega lepitada; seetõttu ütlesid teised saadikud Ateenasse saabudes, et Xenokrates oli nendega ilmaasjata kaasas käinud, ning teda oldi valmis karistama, ent kui temalt saadi teada, et nüüd on tarvis rohkem kui varem linna heaolu järele valvata, sest Philippos on juba kõigile nõunikele pistist andnud, kuid ei suutnud teda mingite vahenditega lepitada, siis olevat inimesed teda kahekordselt austanud. Räägitakse veel, et Philippos ütles pärast, et Xenokrates oli ainus äraostmatu nende seas, kes tema juurde tulid. Ja kui ta läks saadikuna Antipatrose juurde ateenlastest sõjavangide asjus Samose sõja ajal ning teda kutsuti pidusöögile, pöördus ta Antipatrose juurde järgmiste värssidega: "Kirke, kas suudaks ükski küll mees, kel aus süda rinnus,/ istuda nii rahus lauda, et süüa ja juua jo enne,/ kui pole päästnud ja näind omil silmil ta kaaslasi kalleid?/ Kui tahad tõesti sa, et siin rõõmsana sööksin ja jooksin,/ siis vabaks sõbrad mul tee, et võiksin ma neid näha jälle!" Ja Antipatros, kes imetles tsitaadi sobivust, laskis nad kohe vabaks.
VI. Kord kui varblane, keda kull taga ajas, lendas Xenokratese põue, paitas ta lindu ning päästis ta jälle lahti, öeldes, et ta ei tohi palujat reeta. Ja kui Bion ta välja naeris, ütles Xenokrates, et ta ei vasta, sest kui komöödia tragöödia välja naerab, ei lasku tragöödia selleni, et vastata. Kellelegi, kes polnud kunagi õppinud muusikat, geomeetriat ega astronoomiat, kuid tahtis saada tema õpilaseks, ütles ta: "Mine ära, sest sul ei ole veel filosoofia käepidemeid." Mõnede sõnul ütles ta aga: "Mine ära, sest ma ei kraasi siin villa." Ja kui Dionysios ütles Platonile, et keegi raiub ta pea maha, siis juuresviibiv Xenokrates näitas oma pead ning ütles: "Mitte enne, kui minu pea on maha raiutud."
VII. Räägitakse ka, et kord kui Antipatros oli Ateenasse tulnud ning tervitas tesa, ei vatanud ta enne midagi, kui oli rahulikult lõpetanud ettekande, mis tal pooleli oli.
VIII. Et tal ebatavalisel kombel puudus igasugune uhkus, mõtiskles ta sageli mitu korda päevas omaette; ja räägitakse, et ta nägi iga päev ühe tunni ette vaikimisele.
IX. Ja ta jättis maha suure hulga kirjutisi ja soovitusraamatuid ja värsse, mis on järgmised: kuus raamatut "Loodusfilosoofiast", kuus "Tarkusest", ühe rikkustest "Arkaadialane", ühe köite "Määramatust", ühe "Lapsest", ühe "Mõõdukusest", ühe "Kasulikust", ühe "Vabast", ühe "Surmast", ühe "Tahtlikust", kaks "Sõprusest", ühe "Viisakusest", kaks "Vastanditest", kaks "Õnnest", kaks "Kirjutamisest", ühe "Mälust", ühe "Väärusest", ühe "Kallikles"; kaks "Elutarkusest", ühe "Seaduse jõust", ühe "Konstitutsioonidest", ühe "Vagadusest", ühe näitamiseks, et "Voorust saab edasi anda", ühe "Olemasolevast", ühe "Saatusest", ühe "Kirgedest", ühe "Eludest", ühe "Üksmeelest", kaks "Õpilastest", ühe "Õiglusest", kaks "Voorusest", ühe "Liikidest", ühe "Naudingust", ühe "Elust", ühe "Mehisusest", ühe "Ühest", ühe "Ideedest", ühe "Kunstist", ühe "Jumalatest", ühe "Teadmisest", ühe "Riigimehest", ühe Teadusest", ühe "Filosoofiast", ühe "Parmenidese koolkonnast", ühe "Archidemos" ehk "Õiglusest", ühe "Hüvest"; kaheksa neist asjust, mis puudutavad "Aru"; kümme kirjutist nende raskuste lahendamiseks, mis tekivad "Kõnede" puhul; kuus raamatut "Loodusfilosoofia" uurimisest; üks "Peamine"; ühe traktaadi "Soost ja liigist"; üks "Pütaagorlaste õpetustest"; kaks raamatut "Lahendusi", seitse "Jaotusi", mitu köidet "Lausetest", samuti mitu köidet "Väitluste pidamisest". Peale kõige selle on üks viieteistköiteline komplekt ja teine kuueteistköiteline komplekt nende uurimiste ainest, mis käivad "Kõnelemise" kohta; veel üheksa, mis räägivad "Arutlemisest", kuus raamatut "Matemaatikast", veel kaks raamatut "Aruga" seotud ainetest; viis raamatut "Geomeetriast", ühe raamatu "Mälestusi", ühe "Vastandeid", ühe "Aritmeetikast", ühe "Arvude kontempleerimisest", ühe "Intervallidest", kuus "Astronoomiast", neli elementaarset soovitust Aleksandrile "Kuningavõimust", ühe läkituse Arybasele; üks läkitus Hephaistionile, kaks "Geomeetriast", seitse raamatut "Värsse".
X. Ent kuigi ta oli niisugune suur mees, müüsid ateenlased ta ükskord, sest ta ei suutnud maksta metoikidele ettenähtud maksu. Ja Demetrios Phalereus ostis ta, ja aitas nõnda mõlemat poolt, Xenokratest kinkides talle vabaduse ning ateenlasi metoigimaksu asjus. Seda tõika mainib Myronianos Amastrast oma "Ajalooliste kokkusattumuste" peatükkide esimeses raamatus.
XI. Ta järgnes Speusipposele ning oli kooli eesotsas 25 aastat, alates Lysimachidese arhondiajast 110. olümpiaadi teisel aastal.
XII. Ja ta suri, olles komistanud öösel vaagna otsa, rohkem kui 82-aastasena. Ja ühes oma epigrammidest me räägime temast siis nii: "Ta lõi end vastu vaskpotti/ ja sai otsaette sügava haava/ ja nuttes oma julma saatuse pärast/ suikus surmaunne,/ nõnda langes Xenokrates, kes oli igaühe sõber."
XIII. Ja oli veel viis Xenokratese-nimelist inimest. Üks oli vana aja taktik, selle filosoofi kaasmaalane ja väga lähedane sugulane, kellest me rääkisime; ja on alles üks tema kõne, mis on üles kirjutatud, "Arsinoe", mis on kirjutatud Arsinoe surma puhul. Kolmas oli filosoof, kes kirjutas väga tähtsusetut eleegilist luulet; ja see pole imelik, sest kui luuletajad hakkavad proosat kirjutama, siis see õnnestub neil päris hästi, aga kui proosakirjanikud proovivad kätt luulega, ei tule neil midagi välja; siit on selge, et üks on looduse and ja teine on osavuse asi. Neljas oli kujur, ja viies laulukirjutaja, nagu ütleb Aristoxenos."