 |
  |
|
 |
|
|
||
|
|
|
|
||
|
|
|
|
||
 |
 „Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, mille elame praegu.” (2) Kaido Jaanson ARTUR ALLIKSAAR Artur Alliksaar "Aeg" Artur Alliksaar Nädala juubilar AUGUST WEIZENBERG 170 sündis 15. aprillil 1923 Tartus. Ta isa Robert oli raudteelane, ema kaotas koolipoisina. 1931. aastast õppis Tartu linna 15. algkoolis. 1937. a. juunis võeti ta Hugo Treffneri gümnaasiumi reaalharu I klassi, lõpetas selle kooli 1942. aastal, töötades pärast seda veidi aega raudteel. 1942. a. sügisel immatrikuleeriti A. Alliksaar Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kuid poole aasta pärast katkestas õpingud Saksa mobilisatsioon. Sellest püüdis ta kõrvale hoida, seigeldes aasta Kesk-Euroopas – Viinis, Budapestis, Prahas jm. 1944. a. on A. Alliksaar olnud idarindel, kust deserteerunud. Kuid Tartu Ülikooli aastail 1942–1944 immatrikuleeritute hulgast ta nime ei leidu; ka pole ülikooli arhiivis tema toimikut. Paul-Eerik Rummo andmetel läinud A. Alliksaar ühe viimase Saksa mobilisatsiooniga. Ta teenis väeosa kirjutajana Saaremaal, kust laskis jalga iseendale välja kirjutatud võltskomandeeringuga, kui tulnuks Saksamaa poole liikuda. 1944. a. lõpul oli ta taas Tartus. Samal ajal asus A. Alliksaar tööle raudteele, kus üks ta ülesandeid olnud tööliste värbamine. Tihti tuli olla komandeeringus. Ain Kaalepi teada piirdus värbamistöö Eestiga. Ka varjanud Alliksaar end Läänemaal, sest välja oli tulnud Saksa sõjaväe lugu. Elanud mõnda aega Tartus, siirdus A. Alliksaar tööle Kohtla-Järvele kindlustuse alal. 1949. a. sügisel leidis revident segadusi dokumentides ja puudujääki või oli “paberimajandus liiga pilla-palla”. P.-E. Rummo sõnutsi jäi A. Alliksaar revidendile ette raudtee utiilikogumissüsteemis. 1949. a. sügisel mõisteti A. Alliksaarele Vene NFSV kriminaalkoodeksi §109 alusel kuus aastat vabaduskaotust võimu või teenistusseisundi kuritarvitamise pärast. Algul peeti teda Narva laagris, kus ta Pushkini-nimelist keskkooli ehitades tutvus Oskar Kuningaga. Järgneva Venemaa laagrite aja ühe perioodi kaaslane Harri Haamer on meenutanud Alliksaare “meelevaprust nondel rasketel aegadel, kuidas ta oli virgutanud kaasvange vastu pidama ja meeleheitest üle saama”. On vahendatud lugu ühe laagri eestikeelsete kirjade läbilugejale tõlkida antud laagriülemale adresseeritud pabereist, kus eesti keeles “olnud kirjutatud, et on häbi olla süüdi mõistetud kriminaalse paragrahvi järgi, kui nii paljud eestlased on ilma süüta kinni poliitilisega ja on täiesti arusaadav, miks nad oma seitsmesaja-aastaseid rõhujaid vähem vihkavad kui aastaseid. Kirja lõpus nõuti siis enda süüdimõistmist poliitilise paragrahvi järgi ja allkiri oli Alliksaar”. 1956. a. on ta saatnud kirja NLKP KK I sekretärile oma seadusvastase kinnipidamise lõpetamiseks. Selles kirjeldab ta 6. I 1954.a. toimunud Moskva sõjaväeringkonna tribunali istungit, kus justiitsalampolkovnik Shevelenko Alliksaare tunnistusi moonutades (nt 1943–44. a. Euroopa-reis olnud ebaseaduslik väljasõit N.Liidust enne Teist maailmasõda) põhjustas süüdimõistmise kodumaareetmises (mille karistuseks oli kas 10 aastat või mahalaskmine). Akadeemia 1990 nr. 1 Pärast amnesteerimist 1957. a. ei saanud A. Alliksaar luba Eestisse tulla ja asus Vologda oblastisse. 1958 a. naasis loata Tartusse, kus oli transporditööline õllevabrikus, käis ehitustöödel ja raudteel ning pühendus loomingulisele tegevusele. Alliksaar suri 12. augustil 1966 vähktõppe ning on maetud Tartu Ropka kalmistule. Alliksaar alustas luuletamist gümnaasiumiõpilasena arbujate, M. Underi ja R. M. Rilke eeskujudele toetudes; teda on mõjutanud ka 1920. a-te vene luule, eriti S. Jessenin. Tema luuletusi hakkas avaldama "Postimees" 1943, hiljem "Edasi" 1958. aastal. 1960. a-te luuleuuenduses kujunes produktiivne A. üheks kõige julgemaks eksperimenteerijaks, virgutades oma luulega Tartu noori autoreid. A. ise ei pääsenud eluajal ühegi koguga trükki, ta käsikirjalist valikut "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" arutati 1965. a. Kirjanike Liidus, kuid jäeti kirjastamata. Alliksaar ülistab oma luules kunsti kui suurimat väärtust inimese vaimses eneseteostuses, esineb indiviidi valikuvõimaluste ja vabaduse kirgliku kaitsjana sotsiaalse süsteemi piirangute vastu, andub lüürika võimaluste piires filosoofilise elumõtte ja tõe otsingutele. Oma meelismotiive arendades seob Alliksaar need tihti teravalt sõnastatud ajakriitiliste repliikidega. A. luulestiili iseloomustavad rohke assotsiatiivsus, vaimukad, tihti antiteetilised ideesähvatused, tulvav kujutluste voogamine ja aheldumine mitmesuguste rütmiliste, kõlaliste ja semantiliste sarnasuste või kontrastide kaudu. Ta luuletused kujunevad sageli suurtest hajuvate kontuuridega kompositsioonideks, mis paeluvad üllatavate mõttekäikude, rikkaliku kõlamängu, julge metafoorika, sõnaleidlikkuse ja riimivirtuoossusega. Viimastel loominguaastatel liikus A. selge klassikalise vormi suunas ning kirjutas resigneerunud, kaduvustundest varjundatud luulet. A. postuumselt ilmunud luulekogud on koostanud P.-E. Rummo: "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 1968), "Luule" (1976), "Väike luuleraamat" (1984). Eesti kirjarahva leksikon. Eesti Raamat, Tallinn 1995.
Antud artiklile on kirjutatud 0 kommentaari |
 |
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
