Sümbolism: erinevus redaktsioonide vahel
P pisitoimetamine |
toim + lisa |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:The Death of the Grave Digger.jpg|pisi|[[Carlos Schwabe]] - "La Mort et le Fossoyeur" (u 1895)]] |
[[Pilt:The Death of the Grave Digger.jpg|pisi|[[Carlos Schwabe]] - "La Mort et le Fossoyeur" (u 1895)]]{{Lisaviiteid}} |
||
'''Sümbolism''' on [[kunst]]ivool, mis sündis [[1880. aastad|1880. aastatel]] [[Prantsusmaa]]l ja [[Belgia]]s. Sümbolism sai alguse [[luule]]st ning levis [[maalikunst]]i, [[skulptuur]]i, [[proosa]]sse, [[näitekirjandus]]se ja [[muusika]]sse. |
'''Sümbolism''' on [[kunst]]ivool, mis sündis [[1880. aastad|1880. aastatel]] [[Prantsusmaa]]l ja [[Belgia]]s. Sümbolism sai alguse [[luule]]st ning levis [[maalikunst]]i, [[skulptuur]]i, [[proosa]]sse, [[näitekirjandus]]se ja [[muusika]]sse. |
||
== Ajastu == |
|||
==Sümbolismi eelkäijad ja päritolu== |
|||
Sümbolismi ajastusse jäi [[Tööstuslik pööre|tööstusrevolutsioon]] sellega kaasnenud tehnika kiire arenguga. Transpordi ja sidesüsteemide kiire areng viis maailma avardumisele. Senist maailmapilt murendasid teadussaavutused ja materialismi võidukäik, mis panid pendeldama tulevikueufooria ja tulevikuhirmu vahel.<ref name=":0">[[Anu Allikvee]]. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. [[Eesti Kunstimuuseum]] 2007.</ref> |
|||
Sama ajastut pisut pikemas perioodis (1885–1914) on nimetatud ka ''[[Belle époque|belle epoque]]'' ilusaks epohhiks, kus daamid kandsid veel pikki kleite, ühiskonda valitsesid monarhid ning tööstuslik disain ning modernistlik kunstikeel ei olnud jõudnud veel inimesi „rikkuda“.<ref name=":0" /> |
|||
Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon [[naturalism]]ile ja [[realism (kirjandus)|realism]]ile, mis püüdsid haarata tegelikkust selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama [[spirituaalsus]]ele, [[kujutlusvõime]]le ja [[unenägu]]dele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud, nagu näiteks [[Joris-Karl Huysmans]], alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega [[religioon]]i ja spirituaalsuse vastu. |
|||
Ajastusse kuulub ka mõiste [[dekadents]] (kultuuriline allakäik). Mõiste sai alguse sajandilõpu pessimismist, mis kuulutas institutsioonide, riikide ja inimeksistentsi paratamatut degenereerumist. Filosoofias esindas seda mõttelaadi [[Friedrich Nietzsche]], muusikas on selle mõjutusi tunda [[Richard Wagner|Richard Wagneri]] muusikas. |
|||
| ⚫ | Sümbolism kirjanduses sai tõuke |
||
''Fin de siècle'' (pr. k. sajandilõpp) oli aeg 1890–1914 kuni [[Esimene maailmasõda|I maailmasõjani]]. See on rahutu, kuid väga mitmekülgne ja loov aeg, mil otsiti uut ja püüti samas taasavastada vana. |
|||
Sümbolism kunstis oli mõjutatud ka [[gooti romaan]]ist ja [[romantism]]i tumedates külgedest. Erinevalt hoogsast ja mässulisest romantismist oli sümbolism aga staatiline. Paljud sümbolismis kasutatud [[troop|troobid]] ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Baudelaire'i poolt [[prantsuse keel]]de tõlgitud [[Edgar Allan Poe]] teostest. |
|||
== Kunst == |
|||
Sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon igavale ja asjalikule [[naturalism]]ile ja [[realism (kirjandus)|realism]]ile, mis püüdsid haarata tegelikkust selle üksikasjades aga ka reaktsiooniks [[Impressionism|impressionismile]] ja sellest edasi arenenud stiilidele [[Postimpressionism|post]]- ja [[Neoimpressionism|neoimpressionismile]], mis tegelesid enam vormi kui sisuga. Need stiilid panid aluse kaasaegsele kunstikeelele, kuid väidetavalt ei suutnud väljendada inimhinges tegelikult toimuvat. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama [[spirituaalsus]]ele, [[kujutlusvõime]]le ja [[unenägu]]dele. |
|||
Sümbolism kunstis oli mõjutatud [[Romantism|romantismist]] aga erinevalt romantismi hoogsast ja mässulisest laadist on sümbolism staatiline. Kunst püüab tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kujutati kõike väga metafoorselt ja sugestiivselt, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Paljud sümbolismis kasutatud [[troop|troobid]] ja kujundid on mõjutatud või pärinevad [[Charles Baudelaire|Charles-Pierre Baudelaire'i]] poolt [[prantsuse keel]]de tõlgitud [[Edgar Allan Poe]] teostest. Sümblism ei oma ühtset vormilist stiilitunnust, nagu teised stiilid.<ref name=":0" /> |
|||
Sümbolistlikuks teeb teose vaid selle sisu. Väljundi otsimine elutüdimusele, hingevalule ja maailmalõpu eelaimusele. Peateemadeks said kaduvus ja dekadents, [[Eros]] ja [[Surm]].<ref name=":0" /> |
|||
== Kirjandus == |
|||
| ⚫ | Mõned kirjanikud, nagu näiteks [[Joris-Karl Huysmans]], alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega [[religioon]]i ja spirituaalsuse vastu. Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire'i luulekogult "[[Kurja lilled]]" (''Les Fleurs du Mal''). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid [[1860. aastad|1860]]. ja [[1870. aastad|1870. aastatel]] [[Stéphane Mallarmé]] ja [[Paul Verlaine]]. 1880. aastatel väljendas seda rida [[manifest]]e ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda. |
||
==Sümbolistlik liikumine luules== |
|||
===Sümbolismi manifest=== |
===Sümbolismi manifest=== |
||
[[Pilt:Félicien_Rops_-_Pornokratès_-_1878_(2).jpg|pisi|120px|Pornocrates ([[1896]])<br>[[Félicien Rops]]]] |
[[Pilt:Félicien_Rops_-_Pornokratès_-_1878_(2).jpg|pisi|120px|Pornocrates ([[1896]])<br>[[Félicien Rops]]]] |
||
Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. |
Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kirjutasid nad väga [[metafoor]]selt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele [[sümbol|sümboolse]] tähenduse. [[Sümbolismi manifest]]i ("''Le Symbolisme''", ''[[Le Figaro]]'', [[18. september]] 1886) avaldas [[1886]] [[Jean Moréas]]. Moréas kuulutas, et sümbolism on vaenulik "lihtsate tähenduste, deklamatsioonide, võltssentimentaalsuse ning tõsiasjade kirjeldamise vastu" ning selle eesmärk on hoopis "rüütada [[Ideaal]] tajutavasse vormi", mille "eesmärk ei ole mitte iseeneses, vaid mille ainuke otstarve on väljendada Ideaali. Selles ei kirjeldata loodusestseene, inimtegevust ja kõiki muid reaalse maailma nähtusi nende eneste pärast; siin on nad tajutavad pinnad, mis on loodud selleks, et esitada nende esoteerilist vastavust Ürgideaalidele." |
||
== Viited == |
|||
<references /> |
|||
== Välislingid == |
== Välislingid == |
||
Viimane redaktsioon: 22. mai 2024, kell 15:10
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Sümbolism on kunstivool, mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse, näitekirjandusse ja muusikasse.
Ajastu
[muuda | muuda lähteteksti]Sümbolismi ajastusse jäi tööstusrevolutsioon sellega kaasnenud tehnika kiire arenguga. Transpordi ja sidesüsteemide kiire areng viis maailma avardumisele. Senist maailmapilt murendasid teadussaavutused ja materialismi võidukäik, mis panid pendeldama tulevikueufooria ja tulevikuhirmu vahel.[1]
Sama ajastut pisut pikemas perioodis (1885–1914) on nimetatud ka belle epoque ilusaks epohhiks, kus daamid kandsid veel pikki kleite, ühiskonda valitsesid monarhid ning tööstuslik disain ning modernistlik kunstikeel ei olnud jõudnud veel inimesi „rikkuda“.[1]
Ajastusse kuulub ka mõiste dekadents (kultuuriline allakäik). Mõiste sai alguse sajandilõpu pessimismist, mis kuulutas institutsioonide, riikide ja inimeksistentsi paratamatut degenereerumist. Filosoofias esindas seda mõttelaadi Friedrich Nietzsche, muusikas on selle mõjutusi tunda Richard Wagneri muusikas.
Fin de siècle (pr. k. sajandilõpp) oli aeg 1890–1914 kuni I maailmasõjani. See on rahutu, kuid väga mitmekülgne ja loov aeg, mil otsiti uut ja püüti samas taasavastada vana.
Kunst
[muuda | muuda lähteteksti]Sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon igavale ja asjalikule naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkust selle üksikasjades aga ka reaktsiooniks impressionismile ja sellest edasi arenenud stiilidele post- ja neoimpressionismile, mis tegelesid enam vormi kui sisuga. Need stiilid panid aluse kaasaegsele kunstikeelele, kuid väidetavalt ei suutnud väljendada inimhinges tegelikult toimuvat. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele.
Sümbolism kunstis oli mõjutatud romantismist aga erinevalt romantismi hoogsast ja mässulisest laadist on sümbolism staatiline. Kunst püüab tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kujutati kõike väga metafoorselt ja sugestiivselt, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Charles-Pierre Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest. Sümblism ei oma ühtset vormilist stiilitunnust, nagu teised stiilid.[1]
Sümbolistlikuks teeb teose vaid selle sisu. Väljundi otsimine elutüdimusele, hingevalule ja maailmalõpu eelaimusele. Peateemadeks said kaduvus ja dekadents, Eros ja Surm.[1]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Mõned kirjanikud, nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu. Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire'i luulekogult "Kurja lilled" (Les Fleurs du Mal). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine. 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.
Sümbolismi manifest
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Félicien Rops
Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Sümbolismi manifesti ("Le Symbolisme", Le Figaro, 18. september 1886) avaldas 1886 Jean Moréas. Moréas kuulutas, et sümbolism on vaenulik "lihtsate tähenduste, deklamatsioonide, võltssentimentaalsuse ning tõsiasjade kirjeldamise vastu" ning selle eesmärk on hoopis "rüütada Ideaal tajutavasse vormi", mille "eesmärk ei ole mitte iseeneses, vaid mille ainuke otstarve on väljendada Ideaali. Selles ei kirjeldata loodusestseene, inimtegevust ja kõiki muid reaalse maailma nähtusi nende eneste pärast; siin on nad tajutavad pinnad, mis on loodud selleks, et esitada nende esoteerilist vastavust Ürgideaalidele."
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Anu Allikvee. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. Eesti Kunstimuuseum 2007.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sümbolistlik maalikunst |