Pakistan

Pakistani Islamivabariik	urdu اسلامی جمہوریت پاکستان Jamhūryat Islāmī Pākistān
	urdu اسلامی جمہوریت پاکستان Jamhūryat Islāmī Pākistān
	Pakistani lipp Pakistani vapp
Riigihümn	Pak sarzamin shad bad
Pealinn	Islamabad
Pindala	881 913 km²
Riigikeel	urdu ja inglise
Rahvaarv	223 773 700 (2021)
Rahvastikutihedus	253,7 in/km²
Riigikord	föderaalne islamivabariik
President	Asif Ali Zardari
Peaminister	Shehbaz Sharif
Iseseisvus	14. augustil 1947, vabariik 23. märtsist 1956
SKT	168 mld dollarit (2008)
SKT elaniku kohta	1044 dollarit (2008)
Valuuta	Pakistani ruupia (PKR)
Ajavöönd	maailmaaeg +5
Tippdomeen	.pk
ROK-i kood	PAK
Telefonikood	92

Pakistan on riik Aasias. Tema naaberriigid on Iraan, Afganistan, Hiina ja India.

Haldusjaotus

Halduslikult jaguneb Pakistan neljaks provintsiks (sūbah) ja kolmeks territooriumiks (ilaqa).

Pakistani provintsid ja territooriumid*
Azad Kashmir* Belutšistani provints Gilgit-Baltistan* Khyber Pakhtunkhwa provints Liidupealinna ala* Pandžabi provints Sindhi provints

Luure

Pakistani riiklik luureagentuur on ISI (Inter-Service Intelligence).

Ajalugu

Tänapäeva Pakistani alal oli 3500–1500 eKr levinud Induse kultuur.

Pakistani riik loodi Briti India muslimitega asustatud aladest 14. augustil 1947.

Aastal 1971 kuulutas Ida-Pakistan end iseseisvaks Bangladeshi vabariigiks.

Pakistani poliitiline ajalugu

Pakistani poliitiline ajalugu (Urdu keeles: پاکستان کی سیاسی تاريخ‎) on Pakistani poliitiliste sündmuste, ideede, liikumiste ja juhtide narratiiv ning analüüs. Pakistan saavutas iseseisvuse Suurbritanniast 14. augustil 1947, kui Briti India jaotati Suurbritannia poolt regioonis, millele on tavaliselt viidatud kui Lõuna-Aasiale. Oma iseseisvumisest saadik on olnud Pakistanil värvikas, samas kohati keeriseline ajalugu, millele on tihti iseloomulik olnud sõjaseisukorras viibimine ja ebaefektiivsed valitsused.

Iseseisvumiseelne periood

Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaa muslimitele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise allasurumise vastu, mida muslimid tundsid aina enam politiseeritud hindu enamuse poolt.

Parlamentaarne demokraatia

Pärast iseseisvumist sai Liaquat Ali Khanist esimene Pakistani peaminister ja Muhammad Ali Jinnah'st esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest osast, Lääne-Pakistanist ja Ida-Pakistanist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil pärast iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui Lääne-Pakistani efektiivselt juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväelise riigipöördeni aastal 1958.

India ja Pakistani vaheline sõda 1947. aastal sai alguse Kashmiri piirkonnas. Nii Liaquat kui Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ning pagulasprobleemid ja üles seada efektiivne administratiivsüsteem riigi jaoks. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on kirjeldatud kui Pakistani konstitutsioonilise ajaloo "Magna Cartat". Nii Ameerika Ühendriigid kui NSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääks külmas sõjas neutraalseks, nagu oli deklareeritud 3 päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvuste vahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.

Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleks urdu keele. See sütitas protestilaine Ida-Pakistanis (varem Ida-Bengal), kus bengali keelt rääkis enamik rahvastikust. Jinnah'l oli probleeme ka Pakistani sõjaväe eest vastutava kindral Sir Douglas Graceyga, kes keeldus kuuletumast Jinnah' käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindab Briti krooni, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava asemarssal Richard Atcherleyga ja mereväe tagala eest vastutava admiral James Wilfred Jeffordiga, kes samuti keeldusid allumast Jinnah'le.

Khani ametisoleku ajal nõustusid India ja Pakistan lahendama Kashmiri vaidlusküsimuse läbi ÜRO jõupingutuste rahumeelsel viisil. Vastavalt sellele kokkuleppele jõustus relvarahu Kashmiris 1. jaanuarist 1949. Otsustati, et ÜRO järelevalve all viiakse läbi vaba ja erapooletu rahvahääletus.

1948. aastal Jinnah suri ja suur probleem religioossete vähemusgruppidega lõi 1949. aasta lõpus ja 1950. aasta algul lõkkele. Militaristid Jamiat Ulema-e-Pakistani erakonnast hakkasid ründama vähemusi Lääne-Pakistanis, mis hiljem pääses India koosseisu^[küsitav]. Tajudes järjekordse sõja ohtu Indiaga kohtus Khan India peaministri Jawaharlal Nehruga, et alla kirjutada Liaquat-Nehru paktile 1950. aastal. Pakt oli katse parandada suhteid ja vähendada pingeid India ja Pakistani vahel ning kaitsta usulisi vähemusi mõlemal pool piire.

Ida-Pakistanis saavutas Bengali Keele Liikumine oma haripunkti 21. veebruaril 1952, kui politseinikud ja sõdurid avasid tule Dhaka Meditsiinikolledži lähedal õpilaste vastu, kes protesteerisid selle eest, et bengali keel saavutaks võrdse staatuse urdu keelega. Mitu meeleavaldajat tapeti ja liikumine saavutas edaspidi toetuse üle Ida-Pakistani. Hiljem nõustus valitsus andma bengali keelele võrdse staatuse Pakistani riigikeelena – õigus, mis hiljem vormistati seadusena 1956. aasta konstitutsioonis.

1951. aasta riigipöördekatse

1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindral Syed Shahid Hamid kindralmajor Akbar Khani planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitme Pakistani sõjaväe ohvitseriga. See oli esimene vandenõu hääletamise kaudu võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne luuletaja ja intellektuaal Faiz Ahmad Faiz, kes oli seotud ka Pakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseminister Iskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. Pärast 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastal Pakistani peaminister, leevendas ta enamiku vandenõulaste karistust.

Vaata ka

Viited

↑ https://www.worldometers.info/world-population/pakistan-population/
↑ ^2,0 ^2,1 Pakistan. Rahvusvaheline Valuutafond. Kasutatud 1.06.2009 (inglise)

Välislingid

Pakistan – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] ttps://www.worldometers.info/world-population/pakistan-population/

[SKT-2] 2,0 ^2,1 Pakistan. Rahvusvaheline Valuutafond. Kasutatud 1.06.2009 (inglise)

[1]

[2]