Idee

Idee (vanakreeka keele sõnadest εいぷしろんἶδος (eidos), ἰδέα (idea), mis tähendavad 'vaade, kuju, väljanägemine') on filosoofia mõiste, mida kasutatakse filosoofia eri traditsioonides erinevas tähenduses.

Tänapäeva filosoofias võidakse nimetada ideeks mistahes mentaalset üksust, olgu see siis kujuteldav või mingil viisil tegelikkusega seotud.

Tavatähenduses peetakse idee all silmas millegi ettekujutust vaimusilmas ehk mõtet mõnest asjast või valdkonnast ja selle korraldusest (nt "Idee poolest on see nii...", "Mul tuli idee!"), mis võib aga ei pruugi reaalsusega kooskõlas või reaalselt ellu viidav olla.

Demokritos

Filosoofilises kontekstis esineb sõna idee esimest korda arvatavasti antiiksetel atomistidel. Demokritose järgi koosnevat kõik aatomitest ja tühjusest, kusjuures aatomid on nii tihedad-kõvad, et neid ei saa omakorda osadeks teha, st nad on "jagamatud". Tühjuses oma paratamatutel trajektooridel liikuvad aatomid aga puutuvad üksteisega kokku ning kuna aatomid on kuju (eidos, morphē) poolest erinevad, siis osad neist haakuvad üksteise külge ja moodustavad uusi kehi ning põhjustavad nii kehade tekkimise, püsimise ja hävimise. Aatomi kuju on siis Demokritose käsitluses selle "idee" ning võib olla sile, krobeline, kandiline, ümmargune, konksjas jne. Kui aatomid on need, mis tõeliselt on ja tühjus on piiritu ning olematu, siis on aatomite "idee" just see, mis on kehade eri omaduste ja iseseisvuse aluseks ning kehi reaalselt piiritleb või eristab.

Platon

Tänapäevasele kasutusele aluseks olevas tähenduses võttis idee mõiste kasutusele Platon.

Platoni filosoofias on idee iga asja juures see, mis selles alati samaks jääb, st ei teki, hävi ega muutu. Idee pole asja juures ka nähtav, vaid on tabatav mõtlemisele (noein, dianoein), mõistuse vaatele või "hinge silmale". Seega peetakse ideed kui mõistet lähedaseks asja olemusele (ousia), mis asjast teeb selle, mis ta tõeliselt on, ja püütakse määratleda ideed kui seda üldist, mis üksikule ühine on. Ometi ei saa pidada ideed Platonil samaks üldmõistega, kuna idee on tihti määratlematuna pigem eeldatud kui reaalselt määratletud.

Pigem on ideed ontoloogilised üksused kui mõtted inimese peas ning ei sõltu sellest, kas nad on määratletud või mitte, kuigi nad on määratlemise (logos) kaudu ligipääsetavad. Ontoloogilises plaanis on ideed nähtavate asjade eeskujuks (paradeigma), mille järgi need tehtud on ning mida need jäljendavad (mimesis), kuigi kunagi täielikult originaali kvaliteedini ei küüni. Nähtavad asjad on püsivatena äratuntavad jäljendusseose kaudu ideega, mille kaudu hing saab mõtlemise vahendusel üldse tuvastada mõnda olevat just selle olevana. Ilma asjade olemuseks olevate ideedeta poleks meil võimalik ühtegi asja teistest eristatuna ära tunda, kuna siis võiksime me tajuda ainult eri omadusi nende omaduste tajumisel hetkel ja me ei suudaks neid eri meeltega tajutud omadusi ühiselt seostada mõne kindla olevaga, vaid meil tekiks lihtsalt punase taju, huilgamise taju, vibratsiooni taju, aga me ei tunneks ära möödasõitvat tuletõrjeautot kui ühtset olevat.

Ideed on omavahel arvatavasti hierarhiliselt seotud moodustades ideede püramiidi või puu, kusjuures mõned ideed on sellised, mis on kõrgemad ja seotud rohkemate ideedega kui teised. Kõige kõrgemaks ideeks on Platon nimetanud hüve (agathon) ideed, aga ka kirjutanud viiest kõrgeimast ideest: olev, samasus, erinevus, liikumine, paigalseis.

Platonist lähtuvat arusaama ideedest ning sellest tulenevat filosoofilist hoiakut nimetatakse ideede- või ka valguse-metafüüsikaks, kuna "ideed" saavad oma teoreetilise tähenduse nägemise ja seda võimaldava valguse metafoorikalt, millest annavad tunnistust koopa võrdpilt ja päikese võrdpilt "Politeias", ja mis seob filosoofilise tähenduse sõna varasema tavatähendusega.

Locke

Idee mõiste

John Locke nimetab ideeks (idea) mida tahes, mis on aru objektiks, kui inimene mõtleb (whatsoever is the object of the understanding, when a man thinks; "Essay on the Human Understanding" I, I peatükk, § 8). See on igasugune teadvuse sisu, sealhulgas aistingud, kujutlused ja mõisted.

Ideede allikad: aisting ja refleksioon

Ideedel on kaks allikat: aisting ja refleksioon. Meeled toovad vaimu selle, mis seal tekitab erinevaid asjade tajumusi vastavalt erinevatele viisidele, kuidas meeltega tajutavad objektid neid afitseerivad. Siit pärinevad aistitavate kvaliteetide (kollane, magus) ideed. Teine allikas, millest kogemus varustab aru ideedega, on meie oma vaimu toimingute taju (tajumise, mõtlemise, kahtlemise, uskumise, arutlemise, teadmise, tahtmise jne idee). Seda refleksiooni võiks nimetada ka "sisemeeleks". Kõik ideed saavad alguse välistest materiaalsetest asjadest ja vaimu seesmistest toimingutest.

Inimesed omandavad selged ja aredad ideed pigem neist asjust, millele nad rohkem tähelepanu pööravad. Et välised asjad tõmbavad tähelepanu endale, omandatakse refleksiooniideed hiljem.

Inimene omandab esimesed ideed siis, kui ta hakkab tajuma, sest ideede omamine ja tajumine on üks ja seesama asi.

Lihtideed ja liitideed

Ideed jagunevad lihtideedeks ja liitideedeks.

Lihtideede (simple ideas; suhkru maitse, roosilõhn) suhtes on aru passiivne: ta ei saa neid tagasi lükata ega muuta ega kustutada ega leiutada, niinagu peegel ei saa tagasi lükata ega muuta ega kustutada ega leiutada peegelpilte. Lihtideedega varustavad vaimu ainult aisting ja refleksioon.

Lihtideed võivad vaimu tulla ühe meele kaudu, mitme meele kaudu, ainult refleksiooni kaudu või aistingu ja refleksiooni kaudu.

Liitideid moodustab lihtideedest vaim ise. Seda ta teeb 1) ühendades mitu lihtideed üheks terviklikuks ideeks (näiteks ilu, tänulikkus, inimene, sõjavägi, universum); 2) pannes kaks ideed kõrvuti ja vaadeldes neid korraga (suhete ideed); 3) lahutades ideid kõikidest teistest ideedest, mis neid reaalses olemasolus saadavad (see on abstraheerimine, mille abil saadakse üldideed).

Vaim võib lihtideedest moodustada lõputult erinevaid uusi liitideid.

Liitideede liigid: mooduste, substantside ja suhete ideed

Liitideed on kas mooduste, substantside või suhete ideed.

Mooduste ideed ei sisalda iseseisva subsistentsi eeldust, vaid on substantside afektsioonide ideed (näiteks kolmnurk, tänulikkus, mõrv). Nendest on mõned ainult ühe ja sama lihtidee variatsioonid või erinevad kombinatsioonid (näiteks tosin). Need on lihtmoodused. Teised on kokku pandud mitut liiki lihtideedest (näiteks ilu koosneb värvi ja kuju teatud kompositsioonist, mis teeb vaatajale rõõmu). Need on segamoodused.

Substantside ideed on lihtideede kombinatsioonid, mis on mõeldud esindama eraldi üksikuid asju, mis subsisteerivad omaette. Esmane ja peamine on sel puhul alati eeldatav või ähmane substantsi idee. Näiteks kui substantsi ideele liita teatud tuhmi valkja värvuse idee teatud kaalu, kõvaduse, venitatavuse ja sulavuse astmetega, saame tina idee. Substantside ideed on kahesugused: eraldi eksisteerivate üksikute substantside ideed (inimene, lammas); mitme substantsi kollektiivsed ideed (sõjavägi, lambakari).

Suhete ideed seisnevad ühe idee vaatlemises koos teisega ja võrdluses.

Selged ja ähmased ideed

Ideed võivad olla selged (clear) või ähmased (obscure).

Lihtideed on selged, kui nad on sellised, nagu objektid, millest nad on võetud, on neid esitanud või võiksid neid esitada hästikorrastatud aistingu või tajumuse puhul. Lihtideed, millel jääb algsest täpsusest midagi vajaka või mis on kaotanud midagi oma esmasest värskusest, olles otsekui ajaga tuhmunud, on ähmased ideed. Liitideed on selged, kui lihtideed, millest nad koosnevad, on selged ning neisse kuuluvate lihtideede arv ja korrastatuse viis on määratletud ja kindel.

Lihtideede ähmasus võib tuleneda puudustest meeleelundites, muljete põgususest või mälu nõrkusest.

Aredad ja segased ideed

Ideed võivad olla aredad (distinct) või segased (confused).

Are idee on idee, mille erinevust kõigist teistest ideedest vaim tajub. Segane idee on idee, mis ei ole piisavalt eristatav teisest ideest, millest ta peaks erinev olema. Idee teeb ähmaseks see, kui teda saab sama hästi nimetada teise nimega kui see, millega teda väljendatakse, nii et eri nimedega ei saa asja eristada.

Idee võib olla segane mitmel moel.

Esiteks, idee võib koosneda liiga vähestest lihtideedest, nii et eristus ei ole piisav. Näiteks idee, mille kohaselt leopard on tähniline loom, on segane, sest ta ei erista leopardi piisavalt näiteks ilvesest. Teiseks võib idee küll sisaldada piisavalt lihtideesid, kuid nad ei ole õigesti korrastatud, nii et oleks selgelt tegemist ühe kindla asja ideega. Kolmandaks võib idee olla määratlemata, nii et tema koostis on muutlik.

Reaalsed ja fantastilised ideed

Reaalsed ideed (real ideas) on need, millel on "alus looduses" (foundation in nature), kooskõla asjade tegeliku olemise ja eksisteerimisega ehk oma arhetüüpidega (a conformity with the real being and existence of things; "Essay on the Human Understanding" II, 30. peatükk, § l). Fantastilised ehk kimäärsed (fantastical or chimerical) ideed on need, millel puudub alus looduses ning millel puudub kooskõla selle reaalsusega, mille kohta nad vaikimisi käivad.

Lihtideed on kõik reaalsed. Asi pole selles, nagu nad kõik oleksid eksisteeriva kujutised (see on nii vaid primaarsete kvaliteetide puhul). Ent kuigi lumel puudub valgesus ja külmus, on Looja korraldanud, et meist väljaspool asuvate asjade võimed (powers) tekitavad valgesuse ja külmuse idee. Need on reaalsed ideed meis, mille abil me eristame asjades enestes reaalselt olevaid kvaliteete. Nende ideede reaalsus seisneb selles püsivas vastavuses, mis neil reaalsete asjade erinevate laadidega.

Millised liitideedest on reaalsed ja millised on vaid kujuteldavad kombinatsioonid?

Segamooduste ja suhete ideedel ei ole muud reaalsust kui see, mis neil on inimeste vaimus. Seetõttu ei ole nende reaalsuseks tarvis muud, kui et oleks võimalik eksisteerimine, mis on nendele vastav. Need ideed on ise arhetüübid ning seetõttu saavad nad olla kimäärsed ainult juhul, kui nad sisaldavad omavahel vastuolus olevaid ideid.

Substantside ideed on reaalsed siis, kui nad ühtivad asjade eksisteerimisega.

Adekvaatsed ja ebaadekvaatsed ideed

Adekvaatsed ideed (adequate ideas) on need, mis "täiuslikult kujutavad neid arhetüüpe, millest vaim arvab nad võtnud olevat" (perfectly represent those archetypes which the mind supposes them taken from). Ebaadekvaatsed ideed (inadequate ideas) on need, mis vaid osaliselt või ebatäielikult kujutavad neid arhetüüpe, mille kohta nad käivad.

Kõik lihtideed on adekvaatsed, sest Jumal on korraldanud, et neid tekitavad asjade teatud võimed, mis kutsuvad meis esile teatavad aistingud.

Kõik mooduste ideed on adekvaatsed, sest nad ei viita reaalsetele arhetüüpidele. Mooduse idee võib siiski olla ebaadekvaatne juhul, kui arhetüübiks on teise inimese vaimus olev idee.

Substantside ideed on ebatäiuslikud ja ebaadekvaatsed nii asjade liigi reaalse olemuse suhtes kui ka asjades avastatavate kvaliteetide suhtes. Me ei tea, mis on asjade reaalsed olemused. Me ei suuda ammendada asjades avastatavaid kvaliteete.

Tõesed ja väärad ideed

Tõesus ja väärus on õigupoolest omased propositsioonidele. Kuni vaim ei tee ideede kohta mingit otsustust, ei ole ideed (nagu näiteks kentauri idee) iseenesest väärad.

Kui räägitakse idee tõesusest või vääruses, peetakse alati silmas mõne propositsiooni tõesust või väärust. Kui vaim seostab idee mõne välise asjaga, siis idee on tõene või väär, sest vaikimisi oletatakse idee vastavust sellele asjale.

Õigem oleks rääkida ideede tõesuse ja vääruse asemel nende õigsusest ja valesusest.

Berkeley

George Berkeley mõistab ideede (ideas) all kujutlusi, eriti fantaasia- ja mälukujutlusi. Ideed on lihtsalt teadvusesisud. Nad on passiivsed ja ilma toimeta.

Hume

Eristus muljete ja ideede vahel

Raamatus "Treatise of Human Nature" jaotab David Hume inimvaimu tajumused muljeteks (impressions) ja ideedeks (ideas). Muljeteks nimetab Hume neid tajumusi, mis on kõige jõulisemad ja elavamad ning eeldatavasti vastavad teadvusse jõudnud otsestele mõjutustele. Need on kõik aistingud, kired ja emotsioonid, nii nagu nad kõigepealt inimese hinge jõuavad. Ideed on aga muljete ähmased kujutised (faint images) mõtlemises, st ajapikku nõrgenevad mälestused saadud muljetest. Tavaliselt on ideed ja muljed kergesti eristatavad, kuid unes, palavikus, hullumeelsuse puhul ja väga tugevate emotsioonide puhul võivad ideed olla üsna lähedal muljetele. Mõnikord jälle on muljed nii ebamäärased, et neid on raske eristada ideedest. Hume teeb siinkohal järgmise märkuse: "Ma kasutan siin neid termineid "mulje" ja "idee" tavapärasest väga erinevas tähenduses ning loodan, et mulle lubatakse see vabadus. Võib-olla ma hoopis annan sõnale "idee" tagasi algse tähenduse, mille hr Locke on temalt moonutades ära võtnud, pannes ta tähistama kõiki meie tajumusi."

Liht- ja liittajumused

Nii muljed kui ka ideed jagunevad lihtsateks ja liitseteks. Lihttajumustes ei saa olla eristamist ega lahutamist. Liittajumused on osadeks eristatavad.

Muljed ja ideed on väga sarnased, kui mitte arvestada nende jõu ja elavuse astet. Ideed on muljete peegeldused või koopiad: kõik tajumused on kahekordsed, ilmnedes nii muljete kui ka ideedena.

Paljudel liitideedel pole aga kunagi olnud nendele vastavaid muljeid ja paljudele liitmuljetele ei tule kunagi täpseid koopiaid ideede näol, sest inimese fantaasial on võime ideid omavahel vabalt seostada, ka nii, et vastav liitmulje faktiliselt kunagi aset ei leia (nt "kimäär" võiks olla selline liitidee).

Aga igal lihtmuljel – ütleb Hume – on sellega sarnanev lihtidee. Kõik meie lihtideed tulenevad esimesel ilmumisel neile vastavatest lihtmuljetest, mida nad täpselt kujutavad. Sellest pidevast koosesinemisest võib järeldada, et vastavate muljete ja ideede vahel on suur seos ning üks mõjutab teist märkimisväärselt. Niisugune pidev koosesinemine ei saa olla juhuslik, vaid tõestab, et kas muljed sõltuvad ideedest või ümberpöördult. Et lihtmuljed alati eelnevad lihtideedele, mitte ümberpöördult, siis muljed on ideede põhjused, mitte ümberpöördult.

Kui inimesel algusest peale mõni meel puudub, nii et tal puuduvad sellest meelest tulenevad muljed, või ta lihtsalt ei ole kokku puutunud vastava objektiga, siis tal puuduvad ka vastavad ideed. Samas kirjeldab Hume võimalust, et kui inimese silm on mõne värvitooni suhtes tundetu, siis on võimalik kujundada vahepealne toon muljete sulandamise teel ning selle sulandamise tulemuseks on lihtidee.

Peale selle erandi tuleb märkida, et me võime moodustada teiseseid ideesid, mis on esmaste ideede kujutised. Need teisesed ideed tulenevad muljetest kaudselt. Mida kaugemal on idee muljest, seda ähmasem ja ebakindlam see on, mistõttu kõige kindlama teadmise moodustavad inimmõistuses muljed ja esmased ideed.

Mälu- ja kujutlusideed

Mulje ilmub ideena kahel moel. Ta võib märkimisväärsel astmel säilitada oma algse elavuse ning olla just nagu mulje ja idee vahepealne: sel juhul on tegemist näluideega, mis põhineb võimel, mida nimetatakse mäluks. Kui aga mulje kaotab oma elavuse täielikult, siis on tegemist kujutlusideega, mis põhineb võimel, mida nimetatakse kujutlusvõimeks.

Ei mälu- ega kujutlusideed ei saa vaimu ilmuda, kui neile pole eelnenud vastavad muljed. Seejuures ei ole kujutlusvõime piiratud sama korra ja vormiga, milles ilmusid algsed muljed, küll aga on nendega piiratud mälu. Mälu võib muljete ilmnemise vormist kõrvale kalduda ainult oma puuduse või ebatäiuslikkuse tõttu.

Ideede seos ehk assotsiatsioon

Kui ideed oleksid täiesti seostamata, siis saaks neid ühendada ainult juhus. Ühed ja samad liitideed ei saaks regulaarselt moodustada komplekse, kui poleks mingit ühendust, tänu millele üks idee toob kaasa teise. See ühendus ei ole lahutamatu seos, sest kujutlusvõimel selliseid piiranguid ei ole. Ometi ei saaks vaim ilma selleta kaht ideed liita. Tegemist on mittesundiva jõuga, mille tõttu muuhulgas on keelte vahel üsnagi lähedased vastavused: loodus näitab kätte, milliseid ideid on kohane liita kompleksiks. Kvaliteedid, millest see assotsiatsioon tekib ning mis suunavad vaimu ühelt ideelt teisele, on sarnasus (Resemblance), naabrus (Contiguity) ajas ja ruumis ning põhjus ja tagajärg (Cause and Effect).

Need ühendusprintsiibid asendavad kujutlusvõimes seda lahutamatut seost, milles lihtideed on mälus. Tegemist on teatud liiki külgetõmbega, mille põhjused pole teada ning on seotud inimloomusega.

Sellise ideede assotsiatsiooni kõige märkimisväärsemad tagajärjed on suhted, moodused ja substants kui liitideed.

Abstraktsed ideed

Abstraktsete ideede ehk üldideede kohta on tõstatatud küsimus, kas nad vaimu kontseptsioonis on üldised või üksikud. George Berkeley on väitnud, et üldideed on lihtsalt üksikideed, mis on seostatud mingi terminiga, mis annab neile laiema tähenduse, nii et nad võivad meenutada teisi, nendega sarnaseid indiviide. Hume püüab tuua argumente, mis näitavad, et see on väljaspool kahtlust.

Vaata ka

Välislingid