Vanakreeka keel
![]() | See artikkel vajab toimetamist. |
![](https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/6/68/Idioma_griego_antiguo.png/220px-Idioma_griego_antiguo.png)
Vanakreeka keel (vanakreeka keeles ἡ Ἑλληνικὴ (
Vanakreeka keele mõiste alla paigutatakse keelekujud ja murded, mida kasutati ajavahemikul kreeka kirja kasutuselevõtust (umbes 800 eKr) kuni hellenismiajastu alguseni (umbes 300 eKr) ning vähemalt kirjanduses antiikaja lõpuni (umbes 600 pKr). Klassikalise vanakreeka keele normiks peetakse kirjanduslikku Atika murret 5. ja 4. sajandil eKr, Sophoklese, Platoni ja Demosthenese keelt. Keeleastet alates umbes 600. aastast kuni 1453. aastani (Konstantinoopoli vallutamine Osmanite riigi poolt) nimetatakse keskkreeka keeleks ehk Bütsantsi kreeka keeleks.
Vanakreeka keelel on kogu Õhtumaale oluline tähtsus. Ta on avaldanud tänapäeva kultuurile mõju ladina keele kaudu, mille keelealal ta oli oluline kultuurkeel, ja säilinud vanakreekakeelse ilukirjanduse, historiograafia, filosoofia ja teaduse kaudu. Uue Testamendi keelena on vanakreeka keel oluline kristlusele ja kristlikule teoloogiale. Tänapäeva keeltes, eriti Euroopa keeltes, on arvukalt otseselt või kaudselt vanakreeka keelest pärinevaid võõrsõnu, laensõnu ja tõlkelaene, mida kasutatakse eriti oskuskeeltes.
Vana- ja keskkreeka keele (kuni 1453. aastani) ISO 639 keelekood on grc.
Keelenäide[muuda | muuda lähteteksti]
(1) Originaal: | πεπεισμένος | ἄλλους | πείθειν | ὅ |
τούτου | κτήματος | |||||
(2) Transkriptsioon: | pepeismenos | de | peirōmai | kai | tous | allous | peithein | hoti | toutou | tou | ktēmatos |
(3) IPA: | pepeːzménos | dè | peːrɔ̂ːmai | kaì | tòːs | álːoːs | péːtʰeːn | hóti | tóːtoː | tôː | ktɛː́matos |
(4) Reaalune: | veendununa | niisiis | püüan | ka | teisi | veenda | et | selle | vara |
(1) | ἀνθρωπείᾳ | φύσει | συνεργὸ |
ἀμείνω | Ἔρωτος | ἄ |
ῥᾳδίως | λάβοι. | ||
(2) | tē | anthrōpeia | physei | synergon | ameinō | Erōtos | ouk | an tis | rhadiōs | laboi. |
(3) | tɛ̂ː(i̯) | antʰrɔːpéːaː(i̯) | pʰýseː | synergòn | améːnɔː | érɔːtos | oːk | án tis | rʰaː(i̯)díɔːs | láboi} |
(4) | inim- | loomusele | abimeest | paremat | Erosest | ei | keegi | vaevata | võib saada |
Tõlge: "Ise veendununa püüan ma ka teisi veenda, et selle vara saamiseks võib vaevalt leida inimloomusele paremat abimeest kui Eros." (Platon, Pidusöök)[2]
Keelesugulus ja substraat[muuda | muuda lähteteksti]
Vanakreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka ning pärineb seega indoeuroopa algkeelest, mis tõenäoliselt 3. aastatuhandel eKr hargnes praegu tuntud harudeks. Vanakreeka keel (koos hilisemate keeleastmetega) erineb kõigist teistest indoeuroopa keelkonna keeltest häälikuliselt ja sõnavara poolest nii märgatavalt, et see paigutatakse eraldi keelerühma ning räägitakse "kreekaeelsete" keeleastmete substraadi tugevast mõjust kreeka keelekujudele.[3] Kreeka keel paigutatakse mõnikord koos früügia keele ja armeenia keelega (mõnikord ka albaania keelega) paleobalkani keelte hulka, millel oletatakse kunagist keeleühtsust. Täheldatud on, et kreeka keelel on kõige rohkem ühist armeenia keelega, nii et on välja pakutud kreeka-armeenia hüpotees (st nendel keeltel on olnud ühine eellane).
Uurijad oletavad, et paljud kreeka keele mitteindoeuroopa sõnad (näiteks θάλασσα (thalassa; 'meri') ja
Martin Bernal pooldas vaieldavat teesi, et paljud ebaselge või mitteindoeuroopa päritoluga kreeka sõnad on semi päritolu.[6]
Keeleastmed[muuda | muuda lähteteksti]
Vanakreeka keel jaguneb arenguetappide järgi mükeene, klassikaliseks ja hellenistlikuks.
Murded[muuda | muuda lähteteksti]
Peamised vanakreeka murderühmad olid Joonia-Atika, Arkaadia-Küprose, Loode-Kreeka, Aioolia ja Dooria.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Sõna
γ λ ῶττα 'keel' kasutati Atika murdes, teistes murretes on selle sõna kujuγ λ ῶσ σ α (glṓssa) - ↑ 2,0 2,1 Heinz F. Wendt. Das Fischer Lexikon – Sprachen, Frankfurt am Main 1987, ISBN 3-596-24561-3.
- ↑ Christos Karvounis. Griechisch. – Miloš Okuka (toim), Lexikon der Sprachen des europäischen Ostens, Klagenfurt 2002 (PDF; 977 KB).
- ↑ Fritz Schachermeyer. Die vorgriechischen Sprachreste. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft, kd XII, 1494jj.
- ↑ F. Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger, Arbeiten aus dem Institut für vergleichende Sprachwissenschaft in Graz, Wien 1960.
- ↑ Martin Bernal. Black Athena. The Linguistic Evidence, Rutgers University Press 2006.