Sojauba

Sojauba
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Oalaadsed Fabales;
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae;
Perekond	Sojauba Glycine;
Liik	Põld-sojauba;
Binaarne nimetus
	Glycine max; L.
Sünonüümid
	Dolichos soja L.; Glycine soja Siebold et Zucc. em. Benth. (Glycine soja + Glycine max); Glycine gracilis Skvortsov (Glycine soja ja Glycine max vaheline introgressioon); Glycine max convar. gracilis (Skvortsov) Lehmann; Glycine max subsp. gracilis (Skvortsov) Enken; Glycine hispida (Moench) Maxim.; Glycine hispida var. brunnea Skvortsov; Glycine hispida var. lutea Skvortsov; Glycine soja L. Merr.; Glycine max L. Merr. subsp. max; Phaseolus max L.; Phaseolus sordidus Salisb.; Soja angustifolia Miquel; Soja hispida Moench; Soja japonica Savi; Soja max (L.) Piper; Soja soja Karst.;

See artikkel räägib kultuurtaimena tuntud põld-sojaoast; perekonna kohta vaata artiklit Sojauba (perekond); linna kohta Jaapani Okayama prefektuuris vaata artiklit Soja (Okayama prefektuur)

Sojauba ehk põld-sojauba ehk karvane sojauba ehk kultuur-sojauba ehk soja (Glycine max, Glycine hispida või Glycine soja) on liblikõieliste sugukonda sojaoa perekonda kuuluv kultuurtaim.

Teaduslikult kirjeldas sojauba esimesena 1737. aastal Carl von Linné. Ta valis ka tänapäevani kasutatava perekonnanime Glycine, kasutades seda küll Põhja-Ameerikas looduslikult kasvavate liblikõieliste kohta, mis tänapäeval ühendatakse perekonda Apios. See nimi tuleb kreeka sõnast glykys. Tõenäoliselt vihjas Linné sellega asjaolule, et liigi pirnikujulised söödavad mugulad on magusad. Kuid kodustatud sojaoale pani ta nimeks Phaseolus max. Esimesena pakkus tänapäeval kasutatava kombinatsiooni Glycine max välja 1917. aastal USA botaanik Elmer Drew Merrill.

2010. aastal teatas rühm Ameerika teadlasi, et on järjestanud sojaoa genoomi. Sojauba on esimene liblikõieline, mille genoom järjestati.

Kirjeldus

Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili, sisaldades kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab 91–96%.

Sojauba kasvab 0,2–2 m kõrguseks. Tema vars, lehed ja viljad on kaetud peente pruunide või hallide karvadega. Lehed on kolmetised ning nende osalehed on 6–15 cm pikad ja 2–7 cm laiad. Lehed valmivad enne seemnete valmimist.

Õied on silmapaistmatud ja tillukesed ning asuvad lehekaenaldes. Nad on valget, roosat või lillat värvi. Õied on isetolmlejad.

Sojataime vili on karvane kaun. Kaunad kasvavad 3–5 kaupa kobaras. Iga kaun on 3–8 cm pikk ja sisaldab tavaliselt 2–4 seemet, vahel rohkemgi. Seemne läbimõõt on 5–11 mm. Seemned on väga proteiinirikkad. Neid võib kuivatada ja nad jäävad endiselt eluvõimeliseks, kui niiskust saavad. Seemnel on paks kest, aga kui sinna pragu sisse teha, siis seeme enam idanema ei hakka.

Sojauba kasvab kõige paremini seal, kus suve keskmine õhutemperatuur on +20...+30 °C. Ta talub mitmesugust pinnast, aga kõige paremini kasvab niiskel lammimullal, kus on palju orgaanilisi aineid.

Nagu enamik liblikõielisi, suudab ka sojauba pinnasesse lämmastikku siduda. See on võimalik sellepärast, et ta on sümbioosis bakteri Bradyrhizobium japonicum'iga. Suurema saagi saamiseks tuleb külvamise ajal sojaubadele neid baktereid lisada. Eesti mullastikus seda bakterit looduslikult ei esine ja seetõttu on vaja kõik seemned eelnevalt inokuleerida Rhizobium japonicumiga.

2014. aastal kanti sordilehele esmakordselt Eestis aretatud ja siinsetele kliimatingimustele vastav põld-sojaoa sort 'Laulema'^[1]. Tegu on tavaaretuse meetodeid kasutades saadud mitte-GMO sordiga. Sobib nii õli- kui ka valgutootmiseks.

Kodustamine ja levitamine

Sojaoa metsik eellane kasvas Kesk-Hiinas. Seda kasutati juba 7000 aastat tagasi toiduna ja ravimite koosseisus. Hiina müüdi järgi kuulutas legendaarne Hiina keiser Shennong viis taime pühaks: sojaoa, riisi, nisu, odra ja hirsi. Kaua aega kasvatati sojauba üksnes Hiinas, aga pisitasa levis see teistesse riikidesse.

Koreast on leitud 3000 aastat vanu sojaoajäänuseid. Siiski polnud nendest nii palju järel, et kindlaks teha, kas nad on kodustatud või mitte. Vahe on selles, et metsiku sojaoa viljad lõhkevad ja puistavad seemned kaugele laiali, aga kodustatud taimedel on mutatsioon, mistõttu seda ei juhtu.

15. sajandiks oli sojauba levinud kõikjale Hindustani poolsaarele ja Lõuna-Aasiasse, Indoneesiasse lõunas ja Jaapanini põhjas. Jaapanis on sojauba esmamainitud 712 eKr Jaapani vanimas säilinud kroonikas "Kojiki" ("Iidsete aegade ülestähendused").

Ameerika Ühendriikide alale tõi sojaoad esimesena 1765. aastal meremees Samuel Bowen Hiinast. Ta hakkas seda Georgias Savannah's kasvatama ja müüs omatehtud sojakastet isegi Inglismaal.

Alles palju hiljem jõudis sojauba Kanadasse (1855), Aafrikasse (1857 Egiptusse), Kesk-Aasiasse (1876 Kasahstani), Mehhikosse (1877) ja Lõuna-Ameerikasse (1882 Brasiiliasse).

Kasutamine

Kui 1930. aastatel tabasid Ameerika Ühendriikide keskosa tohutud tolmutormid, aitas sojauba piirkonnas pinnast taastada, sest sidus pinnases lämmastikku. Siiski ei taastunud paljudes piirkondades tolmutormide eelne maa väärtus kunagi.

1930. aastatel kulutas Ford Motor Company sojaoa uurimiseks 1,25 miljonit USA dollarit. 1935. aastaks kasutati iga Fordi auto tootmisel sojasaadusi. Sojaõli kasutati autode värvimisel ja amortisaatorite vedelikuna. Henry Ford propageeris soja kasutamist niihästi toiduna kui ka tööstuse toorainena. Ta aitas välja töötada sojapiima ja -jäätist ning suutis organiseerida plasti tootmise sojast. Sellest plastist valmistas ta 1941. aastal isegi auto prototüüpeksemplari, aga samal aastal puhkenud sõja tõttu vähenes järsult nõudlus sõiduautode järele ja sojast saadud plastist ei hakatud siiski autosid tootma.

1931. aastal palkas Ford keemikud, kelle eesmärk oli töötada välja sojapõhine kunstsiid. Neil õnnestuski sojakiududest riiet valmistada. Selleks oli vaja neid kiude formaldehüüdivannis kõvendada ja parkida. Saadud kunstsiidi nimetasid nad azloniks. 1940. aastal toodeti seda kuni 2,5 tonni päevas, aga kuna 1935. aastal oli leiutatud nailon, mis osutus märksa odavamaks, siis azlon rahvusvahelisele turule ei jõudnudki.

Toiduainetööstus

Pikemalt artiklis Soja saadused

Sojaõli ja tärklist sisaldavaid seemneid kasutatakse paljude toiduainete valmistamisel (näiteks sojaõli, sojapiim, sojajogurt, sojakaste ja tofu). Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks^[viide?], samas tekitavad need sageli sojaallergiat.

Sojaubades leidub oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid vahekorras, mis võib teatud tegurite koostoimel soodustada põletike levikut.

Loomasöödana

Kui inimtoiduks töödeldud soja kasutatakse suurte kariloomade söödana, võib inimese organism tõenäoliselt ka sellise looma liha söömisel kahjulikke rasvhappeid omastada. Loomasöödana kasutatakse sojaoast selliseid saadusi nagu röstitud sojaoad, sojakook, -jahu, -kestad, -pulp, sojamelass jmt.

Tavalisel karjamaal kasvavaid sojataimi süües võib lihaloom hoopis oomega-3-rasvhappeid saada ning need võivad olenevalt lihalooma kehamassist ja tervislikust seisukorrast tal põletikke leevendada.

Tootmine maailmas

2017. aastal toodeti 352,6 miljonit tonni sojauba.^[2]

Riik	Toodang 2005, mln tonni	Osakaal 2005, %	Toodang 2017, mln tonni	Osakaal 2017, %
USA	85,04	39,7	119,52	33,9
Brasiilia	51,18	23,9	114,6	32,5
Argentina	38,30	17,9	55,0	15,6
Hiina	16,80	7,8	13,2	3,7
India	6,88	3,2	11,0	3,1
Paraguay	3,99	1,9	10,5	3,0
Kanada	3,16	1,5	7,7	2,2
Ukraina	0,61	0,3	39,0	1,1
Venemaa	0,69	0,3	3,6	1,0
Boliivia	1,69	0,8	3,0	0,9
Maailmas kokku	214,3	100,0	352,6	100,0

2010. aastal oli soja keskmine saagikus 2,5 tonni hektarilt. Kolmel suurimal tootjariigil oli see keskmiselt 3 tonni hektarilt. Kõige suurema saagikusega riik on Türgi, kus see oli 3,7 t/ha. Maailmarekordi püstitas 2010. aastal üks Ameerika Ühendriikide Missouri osariigi talunik, kes kogus hektarilt 10,8 tonni. Kuid see nõuab põllu eest aastatepikkust hoolitsust, korralikku niisutust ja umbrohumürkide kasutamist.

1960. aastatel andsid Ameerika Ühendriigid maailma sojaekspordist üle 90%. Seevastu 2005. aastal andsid maailma sojaekspordist Brasiilia 39%, Ameerika Ühendriigid 37% ja Argentina 16%. Kui 1960. aastatel olid põhilised importijad Euroopa riigid, kes ei nõudnud sojalt tollimaksu, siis 2005. aastal läks 41% sojaimpordist Hiinasse, 22% Euroopa Liitu, 6% Jaapanisse ja 6% Mehhikosse.

Keskkonnakaitseorganisatsioonid, näiteks Greenpeace ja Maailma Looduse Fond, muretsevad selle pärast, et soja kasvupinna suurendamine Brasiilias on hävitanud suurel hulgal Amazonase vihmametsa ja soodustab selle piirkonna edasist metsatustamist.

Geeneetiliselt muundatud soja

Pikemalt artiklis Geeneetiliselt muundatud sojaoad

Arvatakse, et teatud riikides on suur osa sojaoaseemnetest (nii seemnetena kui saadustena) tänapäeval geneetiliselt muundatud. Geenmuundatud sojaoa tõi esimesena turule Ameerika Ühendriikide ettevõte Monsanto 1995, see kandis nime Roundup Ready ja oli väga vastupidav Monsanto toodetava umbrohumürgi Roundup suhtes. Täpsemalt oli see sort tundetu umbrohumürgis leiduva glüfosaadi suhtes.

1997. aastal oli juba 8% Ameerika Ühendriikide soja kasvupinnast geenmuundatud sordi all, aga 2010. aastal juba 93%. 2006. aasta uurimus näitas, et geenmuundatud soja kasvatamine on vähendanud taimemürkide kasutamist sojapõldudel.

Monsanto plaanide kohaselt peaks 2013. aastal 39–41 miljonit aakrit saama Genuity® Roundup Ready 2 Yield® seemne alla.^[3]

Tänapäeval nõuab Euroopa Liit Ameerika Ühendriikide sojatootjatelt väga põhjalikku sertifitseerimist, enne kui neil oma kaubaga Euroopa Liidu turule tulla lubab. Euroopa Liidus on nii edasimüüjate kui ka tarbijate seas märgatav vastumeelsus geenmuundatud toodete suhtes.